Karula rahvuspargi raamat

Karula rahvuspark loodi 8. detsembril 1993, et hoida Lõuna-Eestile iseloomulike  metsa- ja järverikaste kuppelmaastike loodust ja kultuuripärandit. Tänavu täitub Karula rahvuspargil 30 aastat. Selleks puhuks koostati raamat „Pildikesi Karula rahvuspargist“ – Pühendedü Karula inemiisile lähikselt ja kavvõmbalt.

Karula raamat 30. juubeliks. Lilian Freiberg

Raamatu andis välja Keskkonnaamet, koostas Lilian Freiberg, kujundas Epp Margna ja keeletoimetas Leelo Laurits.
Juubeliks koostatud raamat ei anna täielikku ülevaadet Karula väärtustest. Sinna on koondatud vaid killuke Karula lugudest ja piltidest, nende hulgas on hetki Karula maastikust, loodusest ja inimestest, mõned ammustest aegadest, mõned nüüdsest. See on põgus pilguheit Karula looduse ja inimeste koostoimimisse.
Kõik mis Karulas erilist, seostub pinnamoega, on need siis metsa- või niidukooslused, järved, sood, lontsikud, erinevad liigid, inimeste igapäevaelu või kohanimed. Et hoida vanu kohanimesid unustusse vajumast, moodustavadki just nimed olulise osa raamatust. Karula nimerikkus on eriline. Näiteks on Mändike talu ümbruses lausa 22 mäge ruutkilomeetril ja kõigil neil on nimed. Raamatus on kasutatud on Evar Saare poolt kogutud ja võru keelseks kohandatud nimekujusid.
Raamatu koostamisel on piltide, lugude ja nõuga abiks olnud suur hulk inimesi. Eriline tänu kuulub Janek Joabile, kes oma Karula loodusfotodega raamatu sünnile hoogu andis ning Fred-Erik Kernerile, kes jagas on suurt pildikogu Karulast.

Raamatu sissejuhatus  - Põim Kama
Karulas teavad inimesed hästi, mida tähendab olla sügavalt kiindunud vaid ühte ja erilisse paika. Kõrvalisse kanti täis erilisi inimesi, tarkust ja lugusid, mälestusi ja salapaiku. Teistpidi, mida muud inimene vajab kui sisemist tõde ja kindlat maad jalge all. Üht paika, mis on su enese eluga nii tihedalt läbi põimunud, et nende kahe vahele piiri tõmmata polegi võimalik.
See raamat viib sind rännakule läbi Eestimaa metsaseima, mägiseima ja järverohkeima rahvuspargi – Karula! Kohalikule on siin iga teekäänak tuttav, kurvi tagant ootamatult nähtavale ilmuvad talud ja neis elavad pered juba vanad sõbrad, ning talude vahel laiuvad metsad, künkad, karjamaad, lodud ja järvesilmad eluaegseteks kaaslasteks, kellega ollakse nii harjunud, et kogu ümbritsev ilu ja erakordsus on pea enesestmõistetav. Teisiti ei kujutaks ette, teisiti ei oskaks eladagi. 
Igal künkal on oma nimi, igal künkaalusel sool, karjamaal, koplil ja niidul. Karula külluslik, lapitekina liigendatud maastik lausa kutsub nimetama. Nimede taga on lood, paikadele on laotunud kihtide kaupa mälestusi, juhtumisi, uskumusi ja elusündmuseid. Karula kandi eriline ilu on läbi aegade sütitanud ja hoidnud inimestes soovi seda paika kaitsta. Küllap tundsid nii nood Apja mehed, kes kunagi kavalusega Pautsküla põliseid hongamände hoidsid kui ka hilisemad rahvuspargi rajajad sarnast südamekutset. Läbi aegade on Karula tõmmanud ligi aitajaid ja toetajaid, uudistajaid ja uurijaid.
Kaugemalt külalised imestavad, jälgides kündjat mäe otsas – kuidas see küll künkast alla järve ei kuku. Nii järsud on Karula nõlvad. Loodusuurijad ei saa küllalt Karula liigirikkusest, orhideedest kiilideni, mustast toonekurest metsisemänguni. Arheoloogid kaevavad muistseid asulapaiku, kohanimeuurijad mälukihte vanadel kaartidel. Karulal on neile kõikidele midagi olulist rääkida.
Seesama Ähijärv oma metsade ja põldude vahel laiuva veteväljaga jutustab igaühele ise lugu. Järve kaldal laiub suurim keskaegne asulapaik, ümbritsevad laaned aga varjavad mälestust püssikuulide vihinast ja pagejate jooksusammudest. Samas jutustab järve poolitav veetriip teadjale loo mõisnikust, kes kord ammu südasuvel reega üle järve kihutas. Teisal vedasid talumehed noota, püüti vähke, üks mees viis koguni näki koju. Seda, kui mitu inimpõlve on suveõhtuti järve kaldal laulnud, pilli mänginud ja tantsu löönud, mäletab vaevalt et Ähijärv isegi.
Karula on mälu, see on aeg. Inimese ja looduse koostoimes kujuneb ühtaegu nii maastik kui elulaad. Põlvkonnad vahetuvad, mõni lahkub ja teine tuleb, kuid teadmised ja lood püsivad elus. Siin osatakse hobusega maad harida ja metsa teha, lõnga kedrata, verivorsti valmistada, söemiili põletada ja oma kohalikus keeles kõnelda. Need oskused ja teadmised ei kao, sest neid antakse pidevalt edasi. Ühelt teisele, vanadelt noortele, naabrite ja sõprade vahel. 
See pole juhus. Inimese ja looduse kooskõlas on Karula nägu kujunenud alates sellest aastatuhandete tagusest ajast, mil esimesed inimesed sellele mandrijää taandumisest künklikuks rüsitud alale paigale jäid ja kodu rajasid. Esimeste järel tulid teised ja siis järgmised. Tulevad tänaseni.
Karula eluviis rajaneb inimese ja looduse vastastikule austusele. Teineteisele jäetakse ruumi, et päev päeva järel kõrvuti edasi kesta. Üks ei saa läbi teiseta ning ruumi on mõlemaile. See ei ole lihtne elu ning midagi ei tule tööta, seda kogesid keerulisel maastikul nii Karula esimesed asukad kui teavad tänasedki.
Seepärast on Karulas kombeks, et tullakse kokku ja tehakse ära, mis tegemist vajab. Koos on hõlpsam võsa raiuda, kartuleid võtta, ehitustöid teha või kasvõi Atspooli legendaarset raamatukogu sorteerida. Ühiselt hoitakse elus teadmisi ja oskusi, õpitakse lugusid ja laule ning õpetatakse neid ka lastele.
Meie eluülesanded on seotud kohaga, kuhu me sünnime, kuhu rajame kodu või kus kasvavad me lapsed. Kõikidest Karulale elatud eludest sünnivad aga uued lood, uued mälestused ja teadmised ning neid on rohkem, kui iial ühessegi raamatusse mahub. Need ei kao. Karula käänulised teed, taluõued, sügavad laaned, kõrged künkad ja mustavad metsajärved talletavad need kõik endasse.