1957. aastal moodustatud Metsepole madalikul asuva Nigula looduskaitseala pindala on 6430,9 ha. Kaitsealast suurema osa moodustab Lääne-Eesti tüüpi laukarikas raba (2342 ha) ja Vahe-Eesti lõunaosale ajalooliselt iseloomulikud liigirikkad loodusmetsad, mis moodustavad tänapäeva Eesti ühe suurema tervikliku loodusmetsade laama (>2000 ha). Sakala kõrgustiku servalale jäävatel moreentasandiku voore laadsetel künnistel esineb peale leht- ja segametsade ka viljakaid haritavaid maid nii pärandniitude kui põldudena.
Soode areng algas siin u 10 000 aastat tagasi, pärast viimast jääaega. Siis laius alal suur järv, mille mültumisel arenesid kolm rabalaama, mis moodustavad soostiku. Tänini on jääaja järgsest veekogust alles jäänud väike jäänukjärv - Järve järv (17 ha).
Nigula soostikku ilmestavad soosaared ehk kohalikus keeles "peaksid". Neist ühel, Salupeaksil kasvab Eesti üks vähestest põlismetsadest – liigirikas laialehine salumets, mis iseloomustab soojal ja niiskest atlantilisel kliimaperioodil 5–6 tuhat aastat tagasi Eestis viljakatel muldadel kasvanud metsi.
Nigula on alates 1979. aastast rahvusvahelise tähtsusega linnuala (IBA), alates 1997. aastast rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari ala ning alates 2004. aastast kuulub loodus- ja linnualana üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.
Nigula, Sookuninga ja Läti Vabariiki jääva Ziemelu Purvi (Põhja Sood) Ramsari alad moodustavad 2007. aastal Põhja-Liivi piiriülese Ramsari märgala.
