Karula noore looduskaitsja laagris 10.-13. augustil osales 24 noort. 
Esimesel päeval saime üksteisega tuttavaks ja leppisime kokku laagris koos olemise reeglid. Esimeseks tööks oli aiaehitus. Meelis Kihulane õpetas ehitama aeda vanal moel. Koorisime postid, põletasime postide alumised osad, kuumutasime lõkkel kuuseoksi ja tõesti nad muutusid painduvaks ja kasutasime neid aial sidumiseks, puhastasime oksad ja painutasime lattide vahele ja saigi mitme tunni ehitamisega paar meetrit aeda valmis. Päeva lõpuks tutvustas Uudo Timm väga palju erinevaid liike pisiimetajaid ja näitas nende nahkasid. Panime keskuse juurde ja Ähijärve äärde üles lõksude liini. Järgmisel hommikul kontrollisime liini üle ning leidsime lõksudest vesimuti, mets-karihiire ja mügri. Surnud loomadelt võtsime ka naha ning uurisime põhjalikult mügri elundeid ja sisemust. Eesti imetajate atlase tarvis märgiti siia kanti mitte eriti sagedane laane-karihiir, kelle oli toonud keskuse õuele kass ja keda siit polnud varem leitud. 
Pealelõunal tutvustas Andrus Needo erinevaid savisid. Alustuseks tegime katseid erinevate savidega ja selgus, et kõige väiksema liivasisisaldusega oligi kohalik Hallimäelt toodud savi.  Arvutasime toorsavitelliste tarvis koostisosade kaalud ning siis sai juba telliste tegemise juurde asuda. Toorsavitellise valmistamiseks kulub vaid kümnendik energiast võrreldes põletatud tellisega ja seetõttu on tema ökoloogiline jalajälg kordi väiksem. Toorsavitellistest kannatab kenasti valmistada ehitistesse näiteks vaheseinu. Valmisid hallid, punakad ja pruunikad toorsavitellised. Iga grupp sai teha segu vastavalt oma soovile – täitematerjaliks kasutati laastu, purustatud põhku, paisutatud klaasi ja kohapeal värskelt hakitud kuuseoksi (neid, mis jäid üle aia tegemisest). Meil võttis kogu protsess tublisti aega, Aafrikas aga on kohalikud teinud Adobe-toorsavitelliseid ammustest aegadest ning neil käib see kui tehaseliinil, kiiresti. Samuti kuivatab Aafrika päike tellised kiiremini kui meie laiuskraadil. Kui tahta päriselt ehitada isevalmistatud toorsavitellistest, peaks tellised tegema valmis kevadel, et neil oleks kogu suvi aega kuivada.
Õhtul kuulasime Karl Hendrik Tamkivi huvitavat juttu nahkhiirtest nii Eestist kui mujalt maailmast. Üllatuseks selgus paljudele, et lisaks putuktoidulistele ning puuviljatoidulistele nahkhiirtele on ka olemas päriselt veretoidulised nahkhiired, küll mitte Eestis. Maailma väikseim nahkhiir kaalub vaid pool pangakaardi kaalust ja tema nimi on eriliselt armas, saage tuttavaks pisi-nosunina. Tegime  õhtuhämaruses ringkäigu nahkhiiredetektoriga Ähijärve ääres. Karula keskus kui vana maja sobib nahkhiirtele suurepäraselt, üks pargi-nahkhiir tiirutas just keskuse maja lähistel. Kuulsime kaheksat liiki nahkhiiri – isendeid augusti kuule kohaselt polnud palju, kuid selle eest oli erinevaid liike ohtralt. Õhtu lõpetas, Karula laagri traditsioonide kohaselt, mõnus suitsusaun.
Kolmanda päeva alustuseks kuulasime nahkhiirte häälte salvestisi ning tutvusime samblikega. Margit Turb tutvustas erinevaid puudel kasvavaid samblikke. Saadi teada et on olemas koorik-, leht ja , põõsassamblikud ja õpiti eristama erinevaid liike. Iga grupp tegi oma samblikuvaatluse, mis on meie poolseks täienduseks ELFi samblike vaatluse kampaaniale „Tähelepanu! Valmis olla! Samblik!“.
Peale lõunasööki asusime matkale. Õnneks ilmateade vahel eksib ning me ei näinud ennustatud lausalist paduvihma, tulid vaid mõned tibad. Mats Meriste ja Lilian Freiberg olid matka esimeseks kohtumispaigaks valinud Mõisamäe. Kui madalsoost tulla ja ronida mäkke, oligi mõisa tunne! Seal ootasid lisaks Lilianile matkalisi ka kommid ja vahvlid. Esimene poiste grupp võttis enda kanda kõik õhtu- ja hommikusöögiks vajaliku. Matkasime laagris esmakordselt koos ööbimise varustusega. Matka pikkus oli kõige vähem 20 km (natuke üle 10 km laagripaika ja tagasitee umbes 8-9 km). Mõnel grupil oli matk tublisti pikem - vastavalt sellele, kui palju keegi küngaste, metsade ja soode vahel seigelda soovis. Öösel oli imekena tähistavas koos lõkketule ja langevate tähtedega. Viimase laagripäeva hommikul matkasime tagasi keskusesse, sõime lõunat ning oligi aeg teha kokkuvõtted, anda diplomid ja langetada laagri lipp.
Taas kord on suur rõõm korda läinud laagrist, toredatest loodushuvilistest noortest ja mõnusast koosveedetud ajast!