Vanad sordid: kartuli- ja õunapäev 2019

Käes on sügisene küllus. Mäekonnu tallu oli 14.09.2019 kogunenud suur hulk vanade sortide huvilist lähemalt ja kaugemalt. Näitusele oli üles rivistatud Karula rahvuspargi vanadest taluaedadest kokku kogutud vanu ja veel vanemaid õunasorte. Mõnel neis oli nimi küljes, mõnele saadi kohapeal nimi võrdlemise ja maitsmise teel, mitmed aga jäidki vaid talu nimega. Näiteks kasvab Juudinurme talus enam kui 100 aastat vana õunapuu, millel sordinimi teadmata.

Näitusel oli väljas ka OÜ Vanaema Aed poolt kasvatatud 22 erinevat kartulisorti. Vanad sortidel on ”silmad” sügaval, tihti on nad vähesaagikad ja väikesed. ”Väike verev” on üks tuntumaid ja mõned vaprad veel kasvatavad. Karulas on teada veel ka ”Saksa valge”. Juudinurme talus on läbi aegade kasvatatud kartulit, mida pererahvas kutsus umbrohu kartuliks. Tegu on tõenäoliselt ”Väike verevaga”

Iga kartulisort on omamoodi välimuse ja maitsega. Foto: Lilian Freiberg

Miks koguda seemneid oma aiast (Tiia Morfin):

Toit ja selle kasvatamine on läbi aegade olnud põhioskus elus. Kogu kultuur põhineb teadmistel, kuidas oma põllult paremat saaki saada. Põlised taluaiataimed on oluline osa meie kultuuripärandist. Siiamaani laseme küll vastlapäeval liugu, et saada pikad linad, kuid linakasvatuse ja -tarvituse oskus on väga vähestel. Tänapäeval on toidutaimede kasvatamine taandunud suurtalude põllule ja seetõttu vaesub ka meie kultuur. Pole enam meeles, mis on ühe või teise taime nimetus, ega ole teadmisi ning oskusi, kuidas neid paljundada ja kasvatada. Veel mõnikümmend aastat tagasi ‒ nõukogude aja lõpus ja vabariigi uuestisünni aastail ‒ oli peaaegu igal eestlasel aiamaalapp või elasid vanavanemad maal, kus kasvatati perele köögivilju. Ise koguti ka aiataimede külviseeme. Mina ei mäleta, et minu vanaema oleks poest seemneid ostnud.

Üks seemnekogumise eesmärk on kanda edasi pärandit. Kui mul on vanaemalt päranduseks saadud seemned, siis ei taha ma neid poekraami vastu vahetada. Näiteks on meil nõnda põlvest põlve edasi antud aedherne seemneid, oleme sellele ise andnud sordinime ’Vanaema hernes’. Sellest kevadest on ’Vanaema hernes’ võetud säilitussordina sordilehte. See on väga magus, kasvab parimatel aastatel minustki pikemaks ning annab ohtralt saaki. Mina sain seemne oma ema käest, kes oli selle omakorda saanud oma ema käest. Minu ema hakkas oma aeda pidama 1977. aastal ja sellest ajast on ta igal aastal ka seemneid kogunud. Ema mäletamist mööda kasvatas Võrumaalt Lasva kandist pärit vanaema Natalie Kasak (1914‒2003) kogu aeg seda hernest ja ütles, et see on tema hernes.

Teine väga oluline põhjus on asjaolu, et koduaiataimelt võetud seeme idaneb kindlasti ja sellest tärkab tugev taim. Seega jäävad ära ebameeldivad üllatused. Poest hangitud seemnete korral ei saa selles alati kindel olla: need idanevad halvasti ja iial ei tea, milline taim sealt tegelikult tuleb. See on aednikule kurb, kui ei tärka ükski seeme või tärkab taim, keda on juba terve aed täis või keda oma aias üldse näha ei tahaks.

Oma unistustes loodan, et igaüks korjab oma aiast kõik seemned ise, ometigi olen õnnelik sellegi üle, kui piirdutakse üksnes lihtsamate taimede seemnetega. Ei tasu karta, et midagi läheb valesti. Alustage lihtsamatest taimedest, nagu hernes, uba, till, kress, saialill; nende seemned on üpris suured. Edasi võib proovida lauke, lavendlit, salveid, leeskputke jt. Kuivatage seemned korralikult, pistke paberkotikesse, kirjutage nimi ja aasta peale. Iga aasta võiks lisanduda mõni taim ja lõpuks on enamjagu vajaminevaid seemneid endal olemas.

Erinevaid õunasorte Karula rahvuspargi talude vanadest aedadest. Foto: Lilian Freiberg