2016 sügisseminar

Karula Junior Ranger sügisseminari kokkuvõte

Toimumise aeg ja koht: 8.-9. oktoober Karula rahvuspargis ja Koiva-Mustjõe maastikukaitsealal

Osalejaid: 21 noort, juhendajateks Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialistid: Helen Kivisild, Margit Turb ja Anne-Ly Feršel.

8. oktoobri hommikul kell 10 kogunesime Ähijärvele, Karula rahvuspargi keksusesse. Kõigil osalejatel oli kaasa võetud eraldi kilkotti pakituna varuriided süstamatka jaoks. Meie algne plaan oli minna Mustjõele ja Koiva jõele kanuudega ning kanuutada jõel Harglast Tellingumäele ja sealt edasi Kõrgeperve lõkkekohta. Õnneks valisime väga kogenud veematkade läbiviija Levo Tohva süstade rentijaks. Tema soovitusel vahetati kanuud ümber süstade vastu ja valiti poole lühem marsruut, sest eelnev ilmaprognoos tõotas jahedat vihmast ilma. Süstades põlle all istudes oli vähemalt pool keha kindlalt tuule ja vihma eest kaitstud, lisaks on süstad stabiilsemad ja ei lähe nii kergesti ümber. See oli 6 kraadise õhutemperatuuri juures noortega jõele minnes väga oluline. Marsruudi vähendamine oli samuti igati põhjendatud riskide maandamiseks, sest üle 2 tunni poleks noored suutnud sõita märgade kinnaste ja kätega.

Ennem veele minekut instrueeris süstade rentija põhjalikult kogu gruppi nii ohutuse kui süstasõidu põhiliste võtete osas. Ennem teele asumist anti sooja teed ja kaeraküpsist. Paarid valiti süstadesse nii, et kaks väikest ei satuks ühte paati – valiti võrdsed meeskonnad, et ikka paatkond lõpuni vastu peaks. Vaatamata jahedale ilmale oli kõigi tuju hea. Osadel said käed või ka kõik riided märjaks – olenes  aerutamisstiilist ja riiete valikust. Kõrgepervel ootas matkalisi soe buss, kus sai vahetada märjad riided ja lõkkekohas põles soojendav lõke, et soojendada jahedaid käsi. Kõik maabujad said energia taastamiseks šokolaadi.

Veematka eesmärgiks oli poollooduslike koosluste olukorra hindamine jõelt. Noortel paluti lugeda kokku kariloomade joogikohad jõelõigul ning hinnata, millises seisukorras need on – kas ja kui palju on karjatamine kahjustanud jõekaldaid. Samuti oli nooretl ülesanne jälgida teiste loomade tegutsemisjälgi looduses. Õhtul analüüsiti matkapäeva nii riskide kui loodusvaatluste vaatenurgast.

Tähelepanekud Koiva-Mustjõe loodusest:

• Väga palju on looduslikke suuri tammesid, kikkapuud ja lodjapuud jõe ääres, mis on omane Koiva-Mustjõe maastikukaitsealale.
• Need kohad, kus karjatati, on hein söödud madalmuruseks, jõe ääres on näha loomade jälgi, kuid see pole kahjustanud kallast. Sel jõelõigul nähti 9 kariloomade joogikohta. Kalda ääres kasvavad remmelgad, tammed jt puud hoiavad jõesängi rohkem püsivana, üleujutustega ei muutu see nii palju kui ilma suuremate puudeta osal.
• Palju oli jõe ääres liivastes kallastes näha kaldapääsukeste pesi, samuti palju kobraste vette käimise kohti ja tegutsemisjälgi.
• Noored loendasid 57 liivast ääre tükki ja 85 kurvi (looget) jõelõigul.
• Üks paatkond nägi enda eest üle jõe ujuvaid metskitsi. Nähti mägiveiseid kaldal, kalu ja parte jões, jäälindu, osad ka kuulsid jäälindu.
• Jõe ääres on kenasti näha, kus on eelmine aasta jõe poolt tekitatuduus liivane maa ja sel aastal on seal esimese aasta taimestik – see erines oma värvuselt (oli heleroheline).

Matkariskidena toodi välja järgnevad:

• lootusetuse tunde tekkimine;
• pimeda aja peale jäämine;
• loomadest tulenevad ohud;
• tüli paatkonnas, matkaseltskonnas, võimalikud lahkarvamused matkaseltskonna ja matkajuhi vahel;
• ohud veekogus – kivid vee all või puud vee peal;
• teiste matkakaaslaste mittemärkamine, kaaslaste väsimuse vm probleemide mittemärkamine;
• külma oht;
• märjaks saamise võimalus;
• varustuse purunemine;
• energiapuudus (kõht tühi, pole midagi söödavat kaasas);
• ilmastiku muutumine.

Ühiselt leiti, et enamus matkariske saab maandada korraliku varustuse (riietus, söök, matkavahendid, tikud, pealamp jm) või ettevalmistusega (matkapiirkonna kaardi olemasolu paberil lisaks telefonile, telefoni aku täis laetud, ilmaprognoosi eelnev vaatamine jm). Samuti on oluline matkakaaslaste märkamine ja erimeelsuste ületamine ja koostöö tegemine vaatamata lahkarvamustele.

Lõuna-Eesti traditsioonide kohaselt käiakse laupäev õhtul suitsusaunas. Õhtul said esmalt suitsusaunas käia tüdrukud ja naised ning pärast puhtaks ka poisid.

9. oktoobri hommik algas siinse kandi traditsioonilise toiduaine kama viljade tundmaõppimisega ja kamajahu jahvatamisega vana käsi-kohviveskiga. Üllatusena tuli paljudele teadmine, et kamajahu komponendid keedetakse kergelt läbi, siis kuivatatakse ja röstitakse ennem jahvatama asumist. Sai ise kamajahu jahvatada ja kamajahust-toorjuustust kujukesi voolida. Selgus, et ka kohviveskiga jahvatamiseks on omad nipid – kuidas jõuõlga paremini enda kasuks tööle panna (kohviveskit on kasulikum hoida jalge vahel, siis on seda kergem ringi ajada).

Viimaseks teemaks sügisseminaril oli traditsiooniliste hobutööriistade ja hobutööga tuttavaks saamine, hobuse ette rakendamine ja tööriistadest lahti rakendamine. Vankri ette rakendamist said Liivakingu talus proovida omal käel paljud, kes polnud sellega varem kokku puutunud. Nimed olid keerulised, mis tähendab mida võro ja eesti keeles, see vajaks veel üle kordamist. Viimaks pandi väga kannatlik ja rahulik hobune Ekke vagu ajama ja noored said proovida, mis tunne on hobuse järel käia kartulivagu ajades.

Sügisseminari fotosid vaata: https://goo.gl/photos/vELrhcUMJVfi7oybA