Traditsiooniline elulaad

Kohalike kultuuritraditsioonide kujunemisel on suurt rolli mänginud siinsed loodusolud: ulatuslikud sooalad, üleujutused, jõgede rohkus ja jõelammid on mõjutanud siinse piirkonna omapära kujunemist. Inimene kohandas oma elu looduse järgi.

TALUARHITEKTUUR
Tavapäraselt asuvad ühe talu hooned ümber muruga kaetud avara õue. Rehielamu poolt avanes ülevaade kõigile rajatistele ja õuele. Oma põhiplaanilt olid rehielamud sarnased, põhiline erinevus oli mõõtmetes ja ruumijaotuses. Elamu juurde kuulus rehealune ja aganik ehk ruum kus hoiti aganaid. Rehetubades olid reheahi ja pliit, mille suud avanesid ühisesse koldesse. Reheahju soojavõtja oli liiatuba, liiakamber või parsi - nii kuidas kuskil nimetati.
Aidad asusid tavaliselt elamu kambripoolse otsa lähedal. Saun ehitati veidi kaugemale veekogu lähedale tuleohu tõttu. Ehitusmaterjalina kasutati puitu. Kive kasutati keldrite ja vundamentide rajamisel.
Kuni 1930. aastate keskpaigani ehitati kõrvalhooned õlgkatustega, hiljem mindi üle laastukatustele. Enne teist maailmasõda hakati ehitama rehielamu asemel ka uhkemaid häärbereid.

MAJANDUSTEGEVUS
Majanduselu Soomaa külades arenes kiiresti 20. sajandi esimesel poolel. Piirkonnas kasvatati tori ja ardenni tõugu hobuseid ning tõuveiseid.
Põllupidamises kasutati 6-7 väljalist külvikorda. Et maid paremini harida, rajati heinamaadest uudismaid põlluks, raiuti võsa ja kaevati kraave. Metsaheinamaad asusid jõeluhtadel. Veised aeti peale heinategu augusti teisel poolel kaugemal asuvatele heinamaadele, pärast esimest niitmist kasvanud ädalale. Karjatamine lõpetati öökülmade saabudes.
Põldudel kasvatati talirukist ja -nisu. Suviteraviljadest kasvatati peamiselt otra. Suvinisu, kaera, segavilja ja hernest kasvatati oma tarbeks. Levinud oli ka linakasvatus.
Metsa polnud taludel üldjuhul palju ja seda majandati väga säästlikult.

Kalapüük algas kevadel haugipüügiga ja kestis kuni suve lõpuni. Kalapüügiriistadeks olid mõrrad, noodad, liivid ja notid. Põhjanööri, põhjaõnge ja unnapüüki kasutati harva. Kalastati ka käsiõngede ja spinninguga. Sügisel püüti esimese jääga vitsmõrdadega jää alt. Rajati kalatõkkeid, mis laoti kividest või jõe põhja taotud vaiade vahele topitud lattidest. Tõkke silma kohta seati mõrd. Jõeäärsel talul võis sama ehitis olla nii purdeks kui kalatõkkeks.
Püütud kalu keedeti, praeti, soolati, suitsutati ja marineeriti. Kalade kuivatamist esines harva.

Teine maailmasõda ja sellele järgnenud kolhooside loomine lõhkus tugevad ja elujõulised talud. Sõja ajal palju taluinimesi küüditati ja need kes jäid, asusid tööle kolhoosidesse. Nõukogude Liitu kuulumise ajal oli piirkonnas kolm ühismajandit: Kõpu, Kalju ja Suurejõe kolhoos. Soomaa alal, Tipu ja Riisa külas, paiknes kaks suurfarmi.

LIIKUMINE SOOMAAL
Peamine suurvee tuleku aeg oli kevad, viimasel ajal tõuseb vesi aga sageli ka talvel. Vesi tõusis nii kõrgele, et viis kergemad hooned paigast. Liikumisvahendiks üleujutuse ajal olid ühepuulootsikud, mida peetakse vanimaks veesõiduvahendiks Eesti aladel.
Lootsik tahuti siledakoorelisest ja tervest haavapuust, vahel ka pärnast, mädanemise vastu aitas tõrvamine. Ühepuulootsikuga sõuti ühelt poolt püsti seistes ja juhiti pika mõlaga. Kõige suurem lootsik olla kandnud 13 meest.
Lootsikuga käidi kalal, jahil, viidi piim meiereisse, toodi luhaniitudelt heina, käidi poes, koolis, pidustustel ja kasutati teiste igapäevatoimetuste tegemiseks. Tänapäeval korraldatakse ühepuulootsiku ehitusamise õppepäevi ning ilusõite.

Jõgede kaldaid ilmestasid ripp- ja pukksillad. Iga jõe kaldal asunud talu ehitas oma vajadusteks silla. Pukksillad olid kasutusel hooajati: need paigaldati pärast suurvett ja võeti enne jõe külmumist taas maha. Viimaseid kasutati ka loomade ülekäimiseks. Rippsillad on Soomaal säilinud Karuskosel ja Aesoos. Kahjuks ei ole ühtegi pukksilda säilinud ja nende ehitamise oskus on kahjuks hääbunud.

Üle soode kulgesid talvisel ajal taliteed. Looduslikest oludest tingituna oli talitee sageli ainus võimalus pääseda Pärnu sadamasse, Vastemõisa ja Viljandisse. Tuntumad taliteed viisid üle Valgeraba ja Kuresoo. Pikemaid maid käidi ikka vooris ja nii on teada mitmekümne hobusega vooriskäijaid. Mööda taliteid veeti kõiki vajalikke kaupu, eriti soola ja piiritust; mõisad vedasid ka teravilja. Kohalike elanike talude heinamaadelt, mis asusid enamasti jõgede luhtadel ja metsavahelistel niitudel, sai heina koju vedada vaid talvel reega.
Taliteede ühinemiskohtadesse ehitati 19. sajandil ööbimiseks, kehakinnitamiseks ja puhkamiseks kõrtsid (Oksal, Tõramaal, Kitsapaigal, Aesoos, Jõesuus, Kanakülas), mis olid ehitatud enamasti kohalike mõisnike eestvedamisel.
Tänaseni ei ole säilinud ühtegi endist kõrtsi. Sandra küla maadel, Oksal, meenutab Oksa ehk Särgoja kõrtsikohta võimas mantelkorsten. Endisesse Tõramaa külla Naari kõrtsi, hilisema Kõrtsi-Tõramaa talu kohale on rajatud Soomaa rahvuspargi külastuskeskus.
Taliteid kasutati veel teise maailmasõja alguses. Hiljem jäid teed unarusse ja niisamuti ka kõrtsid.

PALGIPARVETUS
Kevaditi käidi veerohkematel jõgedel palke parvetamas. Eristati pavedega parvetust ehk üksikparvetust ja lausparvetust. Üksikparvedel oli eesõigus sõita välja kohe pärast jääminekut. Puitmaterjal seoti sitkete väätidega lattide külge kihtideks, need omakorda seati parveks. Juhiti pikkade aerudega, üks esimesel, teine viimasel kihil. Vääditüügastel olid öövalgustuseks kasetohutuled.
Lausparvetus algas tavaliselt siis, kui suurvesi oli pisut alanenud ja jõesängis tekkis tugevam vool. Kaldale seatud riidatitsid löödi eest ära ja metsamaterjal veeres vette. Parvetus võis kesta kümmekond päeva, aga näiteks Halliste laanest parvetati palgid Pärnu linna keskmiselt kolme päevaga. Parvetusmeeskonda kuulusid harilikult juhatus, praakerid, parvejuhid ja palgisorijad, keda kokku kutsutigi parvepoisteks.
Jõeäärsetele taludele andis palgiparvetus lisateenistust: parvepoistele pakuti ulualust ja toitu, käidi talviti metsatööl või oldi ise parvepoisteks. Metsade majandamisega oli seotud metsa hoidmine ja valvamine ning seda tööd tegid metsavahid, kellele ehitati 20. sajandi alguses metsavahikordoneid. Soomaal saab külastada Karuskose metsavahikordonit.
Parvetus hääbus Soomaal 1950. aastate lõpus koos nõukogude masinapargi ilmumisega Soomaa laantesse.

Et metsa paremini kätte saada, ehitati 1960. aastail Soomaale (Kildu teest Karusekoseni) koguni jupike raudteed. Nüüdseks on kunagistest raudteeliipritest saanud talad Suure-Jaani majadele, aga Kuresoo äärses metsas on Ingatis matkaraja juures näha ka vana raudteetamm.