Lootsikukultuur Soomaal

AJALUGU
Ühest puutüvest õõnestatud paat on üks vanemaid veesõidukeid maailmas. Meie kandis on vanim ühepuupaadi leid välja kaevatud Lääne-Lätist Sārnate sooasulakohast, mis pärineb ilmselt ajavahemikust 3750–2850 aastat e.m.a. 
Jämedamad puud, millest ka Soomaa jõekallaste elanikud võisid esimesed paadid meisterdada, tekkisidki atlantilisel kliimaperioodil ca 6000 aasta eest. Rohked arheoloogilised leiud, nagu luust ja sarvest ahingud, nooleotsad, õngekonksud, tõendavad, et Soomaa oli kiviajal üks tihedama asustusega piirkondi Eestis.

Lisaks eestlastele on ühepuuvened siiani kasutusel mitmetel soome-ugri rahvastel, hantidel, mansidel, komidel, udmurtidel, maridel, karjalastel, vepslastel.

Algsed ühepuupaadid, mis kivist õõnestalvadega raiuti, kujutasid endast tömpide otstega küna. Sellist tüüpi õõnespuupaate nimetatakse ruhedeks. Aja jooksul on tööriistad arenenud ja ühetüvepaadi ehitus täiustunud, kogemused ja oskused on põlvest põlve edasi antud ja ühepuulootsik on saanud oma tänase voolujoonelise ja kiirekäigulise kuju. Oluliseks tehnoloogiliseks uuenduseks on olnud paadi parraste kuumutamine ning laiali painutamine. Selliselt “laotatud” õõnespuuvenesid on enamasti valmistatud haavapuust, sellest ka nimetus haabjas.
Soomaa külades kasutatav nimetus lootsik on algselt tähendanud just painutatud külgedega ühepuupaati. Veel sada aastat tagasi leidus ühest puust paate kolmes Eesti piirkonnas: Kasari jõe alamjooksul Matsalu lahe ääres, Ahja jõe alamjooksul Peipsi järve ääres ja Pärnu jõgikonnas Soomaal. Põhjuseks, miks Soomaal on ühepuulootsikute ehitamine ja kasutamine kandunud iidsetest aegadest tänapäeva, on jõgede iga-aastased üleujutused. Siinsete külade elanikud kutsuvad ujutuste aega viiendaks aastaajaks. Uputuse-aastaajal on kerged, hea manööverdusvõime ja kandejõuga ühepuulootsikud olnud ajast aega sisuliselt ainsaks liiklusvahendiks. 

LOOTSIKU LOOMINE JA KASUTUS
Ühepuulootsikuks sobilik haab peab olema jäme, läbimõõt üle poole meetri, sihvakas ja oksavaba. Lootsikuteo esimeseks tööks on haavapakul koore maha võtmine, siis selguvad puus olevad lohud, kühmud, oksakohad. Seejärel valitakse põhi. Kui puul on mõni külg lamedam või lohkus siis tavaliselt see jääbki põhjaks. Mida laiem põhi, seda stabiilsem lootsik. Nüüd antakse tüvele kirve abil sigarikujuline väliskuju. Seejärel õõnestatakse künakirvega sisemine plaan. Kõige põnevam, aga ka riskantsem ja oskust nõudvam osa on lootsiku laotamine. Lootsikutoorik asetatakse kahele pakule, ning piki parrast tehakse pikad lõkked. Lootsikusse valatakse paar ämbrit vett. Tuli ja vesi muudavad puidu pehmeks ja painduvaks. Lootsiku soovitav kuju saadakse parraste vahele järjest pikemaid pulki pingutades. Nina- ja päraosa kindlustatakse klambritega, et puu sealt ei lõheneks.

Lootsiku loomise oskusi on edasi antud meistrilt õpipoisile. Möödunud sajandi algul oli tuntuim lootsikumeister Jaan Rosenberg, keda teati “Halliste Jaani” nime all. Tema tehtud lootsikud olid väga ilusa ühtlase vormiga, nagu valatud, ütles rahvas. Teise maailmasõja eel ja järel oli legendaarne lootsikumeister Aleksander Oolep, keda koos vennaga telliti tihti ka teistesse taludesse lootsikut tegema. Aleksander Oolepil oli kaks õpilast – Jüri Lükk ja Jaan Rahumaa. Jaan ja Jüri omakorda jagasid möödunud sajandi viimasel kümnendil oskused tänastele haabjaehitajatele.

Ühepuulootsikute kasutus Soomaal on olnud lai, sellega on kalastatud, veskil käidud, metsast tarbepuid ja aiavitsu veetud, kevadeti-sügiseti lapsi kooli sõidutatud, heinu veetud. Ka matuserongid on liikunud haabjatel. Lootsikute kandejõud on väga mitmesugune, olenedes puu jämedusest, millest lootsik tehti.

Ühepuulootsikuga sõidetakse püsti, mis algaja jaoks tähendab harjumist nagu näiteks jalgrattasõit. Vändra kandis on ühepuulootsikut hüütud ka hingepüüdjaks. „Hingepüüdjaga sõitmine nõuab paremat sõudmisoskust, sest see on kitsas ja põhi ümmargune ning võib iga suurema vääratuse juures kergesti ümber minna ja teilt hingegi võtta. Sellest ongi sõiduki nimi tulnud.

TÄNAPÄEV
Tänapäeval on ühepuulootsiku roll Soomaal muutunud. Igapäevaelus kasutatakse ühepuupaati vähem, kuid seda enam on haabjal kui Soomaa kultuuripärandi ühel nähtavaimal osal oluline roll kohalike teadvuses. Suurvee aegu on loomulikult säilinud vajadus kasutada liikumiseks veesõidukeid, kuid puust vened on tänapäeval pigem asendunud plastikpaatidega. Ühepuulootsik on siiski sedavõrd väärtuslik ja oluline abivahend Soomaa elanikele, et seda kasutatakse pigem nn ilusõitude tegemiseks või muidu pidupäeviti. 
Kuigi kaasaegsed lootsikumeistrid saab üles lugeda pigem ühe käe sõrmedel, siis aktiivselt tegeletakse ka tulevaste haabjavalmistajate koolitamisega. Viimastel aastatel on regulaarselt korraldama hakatud ka  haabjapäevi, mil toimuvad lootsikuteemalised ettekanded, praktilised töötoad ning ka oodatud ühepuupaatide ilusõit. Nii on ühepuulootsiku kultuur ääretult oluline ja suurvee kõrval ehk ka tuntuim osa Soomaa kultuuripärandist.

MTÜ Eesti Haabjaselts ja MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskus tegid 2018. aastal ametliku ettepaneku tollasele kultuuriministrile Indrek Saarele, et esitada Soomaa haabjakultuur UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. 14. detsembril 2021 tuli otsus, millega võeti haabja ehitamine ja kasutamine UNESCO inimkonna kiireloomulist kaitset vajava kultuuripärandi nimistusse.