Kultuuripärand

Soomaa rahvuspargi asustus ja kultuuritraditsioonid on kujunenud mõjutatuna siinsetest looduslikest oludest. Ühtse jõgedevõrgustiku tõttu on olnud siin asustus juba ammusest ajast. Seda tõendavad leitud luust ja sarvest ahingud, nooleotsad, kivikirved ja II aastatuhandest e.m.a pärinev kivikalme rahvuspargi lõunaosas.

Esimesed kirjalikud teated püsiasustuse kohta pärinevad 16. sajandist Mellini koostatud Liivimaa atlasest, kus kohtas siinsete külade ja talude nimesid. Külad hakkasid kasvama 19. sajandi keskel ja külaelu õitseaeg oli 1920.-1930. aastail. Tihedaima asustusega olid Riisa, Sandra, Tõramaa ja Tipu külad, kokku üle 100 talukoha. Jõgede kallastel asunud külades tegeleti lisaks piimakarja kasvatuse ka metsatöö, palgiparvetuse, kalapüügi ja küttimisega. Teine maailmasõda, küüditamised ja metsavendlus tühjendasid suure hulga taludest. Tänaseks on Soomaa kunagisest asustusest säilinud vähe. Siiski võib looduses märgata talukohtadest alles jäänud põlispuid, õunapuuaedu ning märgata hoonete varemeid (vundamendid, keldrid jms).

Kultuuripärand elab kohalike inimeste ja Soomaa rahvusparki armastavate inimeste südametes ja tegemistes. Näiteks käib rahvuspargis koos käsitöönaiste klubi, tehakse traditsiooniliste talutööde õpitubasid, valmistatakse piirkonnale omaseid toite, hoitakse elus ühepuulootsiku traditsiooni nii neid ehitades kui nendega jõgesidmööda sõites.