2020 talveseminar

LAHEMAA NOORE LOODUSKAITSJA TALVESEMINAR JUNIOR RANGER 2020

25 – 26. veebruar, Ojaäärse loodusmajas

Koostas: Kerli Kõue, keskkonnahariduse spetsialist

2020.aasta Lahemaa noore looduskaitsja talveseminar algas 25.veebruaril talve asemel hoopis väga kevadiselt. Oandu loodusmetsaraja valisime päeva juhendaja ning loodusmehe Vahur Sepaga just seetõttu, et antud rajal on palju loomade tegutsemisjälgi varasematest aastatest ning lootsime ka seminaril uusi jälgi leida. Muidugi ei pidanud juhendajad ega ka noored looduskaitsjad pettuma. Lisaks karu, põdra, metsnugise ja inimese tegutsemisjälgedele õnnestus meil vaadelda kahte kurameerivat oravat, kes uhkusega demonstreerisid oma puudelt puudele ronimise, laskumise ja hüppamise oskusi. Kuulsime rähni, pakkusime ise huvi ronga parvele. Kuid kerge ning lumevaba talve tõttu ei leidnud me raja kõrval mitte ühtki mustika puhmast, mille kallal metskitsed oleksid maiustamas käinud. Seetõttu oligi meil hea arutleda, kuidas looduse vingerpuss ehk soe ja lumevaba talv on metsaasukaid ja rändlinde mõjutanud. Nägime ka õitsvaid sinililli ning näsiniint, mis tavaliselt oma õite ilu alles aprilli kuus nautida lubavad.

Talveseminari kevadekuulutajad. Foto: Kerli Kõue

Päeva teises pooles tutvustas endine jääger, praegune loodusretkejuht, koolitaja, jahimees Vahur noortele looduskaitsjatele juba tubastes tingimustes meie metsloomade hingeelu. Saime vaadata loomanahku, koljusid ning katsuda põdra, metskitse ja punahirve sarvi. Vahur võlus erinevatest atribuutidest välja loomahääli, mida paljud esimest korda kuulda said.

Meie laante ja metsade imetajad selgeks saadud oli aeg mahutada teinegi matk niigi sammurohkesse päeva. Seadsime jalge alla sama tee, mis 2019.a sügisseminaril sai pilkases pimeduses ilma taskulampideta läbitud. Meie üllatus oli suur, kuidas me küll mõned kuud tagasi elusalt ja tervelt Palmse park-metsa raja suutsime läbida. Teekonnal majutuskohta oli ohtralt suuri kive otse keset rada, rääkimata suurtest puujuurtest. Tõdesime, et meie silmad ja meeled olid ikka tol õhtul väga hästi kohastunud ning kottpimeduses oli isegi lihtsam liikuda, kui talveseminari hämaruses.

Ojaäärse loodusmajja jõudes oli aeg anda jalgadele puhkust ning lasta õhtutundidel hoopis kätel tööd teha. Kasutades trükikodade jääk- ja praakpabereid, vanu ajakirju, postreid, kalendreid, tapeedirullide lõppe ning kangaribasid õppisime tegema Jaapani köites märkmikku.

Töömeeleolu. Foto: Enri Uusna

26. veebruari hommikul, kui silmad lahti tegime ning päeva tegevustega peale hakkasime oli kõigi suureks üllatuseks ööga maha sadanud veidi üle 10 cm lund. Aga mis talveseminar see ikka on, kui väljas puha kevad, ju ilmataat mõistis meie muret ning saabus kiiruga appi. Õnneks ei olnud mitte keegi ootamatust lumesajust pettunud, sest päev oli plaanis mööda saata metsas - lumine mets ju see kõige lummavam. Juhendajate Marju ja Guldari eestvedamisel õppisid noored selgeks mitmeid eri võimalusi, kuidas tuld süüdata. Kõik said kasutada, esmakordselt oma elus, tulepulka. Selgus, et see ei olegi niisama lihtne, et tõmbad paar korda ja lõke põleb. Sõjaväelane Guldar näitas noortele, mis nippe peab teadma, et tõesti tulepulga sädemest ka tuli püsima jääks. Arutasime, et miks üldse metsa eksides oleks vaja lõke teha ja kuidas seda ohutult teha. Milline peaks mets pärast lõkke kustumist või kustutamist välja nägema. Kui tule süütamine selgeks proovitud nii tikkude kui tulepulga abil, oli aeg leida ohutu lõkkease, et laduda üles püramiid meetodil lõke, meisterdada lõkke kohale kolmjalg, kus anuma olemasolul saaks nt lund sulatades endale sooja teevett keeta ja jõudu ammutada.

Tuli ja talv tuli ka. Foto: Enri Uusna

Meie õnneks olid retkejuhid kaasa võtnud katelokid ja noored said lihtsa vaevaga kas lund keetes või lähedal asuvast ojast vett tuues endale sooja ja jõudu andvat piparmünditeed kuuseokstega keeta.

Guldar üllatas noori ka sõdurileivaga, mida soovijad said konserviga tummisemaks muuta. Põnev ja uudne maitseelamus, mis kosutas värskes õhus ja metsas müttamisest korisema hakanud kõhtu. Keha soojendatud ning tangitud, oli paras hetk katsetada reaalselt läbi ka enda ehitatud tuleaseme lõhkumine selliselt, et mitte keegi ei saaks aru, et seal üldse inimene viibinud on. Sellega meie üleelamise metsaõppus siiski veel ei lõppenud. Selgeks oli vaja veel saada ka lavatsi ning katusealuse ehitamine, juhuks, kui metsa eksimine on pikema ajalisem. Guldari õpetussõnade järgi kogusid noored oma aseme lähedusest maas vedelevaid roikaid ja kuuseoksi. Ehitasid puude vahele ja tuulesuunda arvestades pehme küljealuse, mille vooderdasid nagu karu esmalt jämedamate okstega ja peale pehmenduseks asetasid kuuseoksi. Kuuseokste abil laoti ka vihma, lume eest kaitsev katus.

Hiirehernestest suppi teen perele, jalus väänlevad kassitapud... Foto: Enri Uusna

Tegutsemislusti jätkus kõigile ning üheskoos tõdeti, et nende teadmiste võrra rikkamana on palju turvalisem metsas seenel, marjul ja niisama loodust nautimas käia, isegi, kui on tuttav mets, siis kunagi ei või teada, mil kodusuund on lootusetult kadunud ja jõuvarud vähenenud. Muidugi kinnitasid kõik ühest suust, et mõistlik oleks ka veidi ette mõelda, enne seenele minekut – laadida täis telefoni aku, anda lähedastele teada, kuhu metsa ja kauaks plaanid minna, igaks juhuks võtta kaasa veidi süüa, juua ning pista tasku tikud või tulepulk ja kindlasti riietuda kihiliselt.

...oma Junior Ranger kamraadile heameelega pakun ma katust. Foto: Kerli Kõue

Metsast naasnud lumemärjad ning mõnusalt väsinud noored kinnitasid, et said Lahemaa noore looduskaitsja talveseminaril jälle uusi põnevaid teadmisi ning tore oli oma uute sõpradega jälle koos looduses viibida.