2020 suvine kursus

LAHEMAA JA SOOMAA NOORE LOODUSKAITSJA JUNIOR RANGER KURSUS 2020
4. – 7. august, Ojaäärse loodusmajas

Koostaja: Enri Uusna, keskkonnahariduse spetsialist

Esimene päev Lahemaa ja Soomaa ühiskursust algas majutumisega Ojaäärsel ning lõunasöögiga Park Hotell Palmses. Seejärel toimus Lahemaa rahvuspargi külastuskeskuses ametlik kursuse avamine, kus noored tutvusid Europarc Junior Ranger programmiga ning hiljem jääsulatusmängude vahendusel ka üksteisega. Looduskeskuses vaadati rahvuspargi väärtusi tutvustavat filmi ja avastati ekspositsiooni kaudu Lahemaa loodust ja kultuuri. Esimese päeva lõpetas vihmane aardejaht läbi Palmse mõisa parkmetsa, aarde (kursuse särkide) kättesaamine ning laagrilipu valmistamine.

Teine päev algas taimeretkega Altjal, kus Keskkonnaameti kaitsekorralduse spetsialist Katrin Jürgens tutvustas erinevaid eestimaiseid taimede kasutusviise ja kummalisemate taimenimede päritolu. Muuhulgas saime teada, et seatapp ei tapagi sigu ega kassitapp kasse. Samuti seda, et raudrohi pole küll rauast, kuid sobib (ka rauast) terariistade põhjustatud haavade peale panemiseks. Ning kõige lõpus ka oletatava põhjuse, miks ikkagi on naistesõnajala eoskuhjad komakujulised.

Pärastlõunal toimus Ojaäärsel Andrus Lehtmetsa esmaabikoolitus, mille põhiliseks ivaks oli hirmust ja valehäbist üle saamine – julgus märgata ja tegutseda. Noored said teada, mis on vererõhu alanemise põhjused. Samuti õpiti, mis on kolm tegevust, mille puhul kiirabibrigaad esmaabi andjale üldse loota saab: verejooksu peatamine, teadvusetu küllili keeramine ja elustamine. Tunni teine pool möödus neid tegevusi praktiliselt harjutades. Elustamist harjutati nukkudel ning lisaks südamemassaažile õpiti kasutama ka defibrilaatorit. Samuti demonstreeris Andrus alajahtunud kannatanu termotekki mässimist.

Noored looduskaitsjad varjualuses.

Ja siis läks asi päris metsa. Foto: Piret Valge

Õhtused tegevused valmistas ette Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist ning ühtlasi kaprali auastet omav Piret Valge, kes jagas noortega looduses vajalikke üleelamistarkusi. Esimeseks tegevuseks oli meeskonnaline mõtteharjutus – mida üldse kümnete esemete seast metsa kaasa võtta? Järgnevalt said kõik meeskonnad harjutada oma varjualuse üles seadmist. Piret ise seadis üles ka telgile alternatiivse lahenduse, rippvoodi, mida kõik huvilised ka proovida said. Üleelamiskursused läksid hämariku saabudes sujuvalt üle lõkkeõhtuks, kus ainsaks süütevahendiks kasutati tulepulka ning kus laualt ei puudunud ei grillvorstid, salat ega ka vahukommid.

Kolmandat päeva alustasime bussireisiga Hara allveelaevasadamasse, kus ootas ees suur valik tegevusi. Alustuseks saime kõik teada, kuidas selline demagnetiseerimise sadam üldse rajati ning milleks see protseduur vajalik oli. Pärast ekskursiooni sadama veel püsti seisvais hooneis algasid aga merelised tegevused – purjetamine, sõit SUP lauaga ning lõbusõit merepäästekaatris keset Hara lahte. Valitud õnnelikele ja õnnetuile jäi ka au olla tunnistajaks, kuidas merepäästekaatri mootor võib ühel hetkel töötamast lakata ja hoobilt merepäästjast merehädalise teha. Teistest kaatril viibijaist rääkimata.

Merepäästekaater koos reisijatega.

Tulevased merehädalised. Foto: Krista Kingumets

Pärastlõunaks saabusid Ojaäärsele Leif-August Kirs ja endine Lahemaa noor looduskaitsja Mart Kiis. Õppisime, milline on putukate kehaehitus ning erinevate kehaosade funktsioonid. Leif-Augustil oli näitamiseks kaasa võetud ka mitmeid eksponaate ning päris elus palvetajaritsikas nimega Veronika, kes ka purgist välja julgemate peopesale lubati. Noored käisid ka putukaid kinni püüdmas ja määramas – nii veest kui maismaalt. Uurimise ja määramise lihtsustamiseks kasutasime ka binokulaare, määramislinu ja kirjandust. Putukaõpe lõppes vaatemänguliselt – palvetaja Veronika sõi paljude rõõmuks (ja osade õuduseks) ära poiste püütud kohaliku rohutirtsu.

Õhtuhämaruses õpetas aga Vilsandi endine noor looduskaitsja Karl Hendrik Tamkivi meile selgeks Eesti 12 nahkhiireliiki, keda me seejärel helidetektori abil ka parkmetsa vaatlema läksime. Saime teada, et nahkhiireuurijate verivaenlasteks on ritsikad ja tsikaadid, kelle sirin võib häirida detektori tööd. Nahkhiiri õnnestus kõige paremini näha Palmse tiikide kohal, kus nad madallennul öist putukajahti pidasid. Põhiliselt tabasime põhja-nahkhiiri ja veelendlasi.

Neljanda päeva hommikul nahkhiirte õpe veel jätkus ning Karl Hendrik näitas meile, milline näeb üldse välja nahkhiiredetektorist välja võetud helifail graafilisel kujul. Saime teada, et nagu lindudel, on ka igal nahkhiirel oma „laul“, mida kajalokatsiooni meetodil loomakesed saagi püüdmiseks kasutavad.

Ennelõunaks saabusid kursusele Iris Reinula ja Marianne Kaldra, kes kontrollisid noorte teadmisi elurikkusest ning õpetasid ka üht-teist juurde. Seejärel asusid Junior Rangerid vaatlema Ojaäärse ümbruse elurikkust, mille kohta neil tuli ka oma hinnang püstitada. Elurikkuse tunni läbivaks jooneks oli ka see, kuidas igaüks meist saab nii tegude kui ka teadliku tegematajätmise abil aidata kaasa meie ümber elavatele liikidele

Noored elurikkust otsimas.

Ja kus see elurikkus siis on? Foto: Krista Kingumets

Nagu suvistel kursusel juba tavaks, toimus pärastlõunal ka kursuse teadmistekontroll, et meelde tuletada ja kinnistada juba õpitut. Lõpetuseks jagati kätte tunnistused ning emmati ja pühiti pisaraid veel enne, kui käivitus režiim „iga roju oma koju.“

Kursuse programmi panid kokku ning olid noortele looduskaitsjatele kõikidel nendel päevadel toeks ja abiks keskkonnahariduse spetsialistid Enri Uusna, Krista Kingumets ja Piret Valge.

Rohkem pilte suvisest kursusest.

Kõik kursusel osalenud ja juhendajad ühispildil.