Kultuuripärand

Alutaguse on mitmes mõttes piiriala, kus sajandite jooksul kohtuvad eesti, vadja ja vene kultuurid, keel ja religioon. Kuni 14. sajandini elasid piirkonnas põhiliselt vadjalased, kelle suurim kääbaskalmistu asub Jõugal. Aja jooksul seguneti Narva jõe ääres venelastega ja Alutaguse südames eestlastega. Iisaku piirkonnas tekkis omapärane, kuid tänaseks kadunud rahvakild – poluvernikud. Alutagusel on rikkalik pärimus Kalevipoja lugudest ja  vene vägilasest Dobrõnjast, aga ka Jumalaemast, vürstinna Olgast, Põhjasõjast ja Karl XII-st, kelle  kullast tõld uppunud Jõuga järve. Mäetaguse ja Kuremäe kandis leiti väikeselohulisi kultusekive, mis on siin piirkonnas haruldased ja pigem  Põhja-Eestile omased.  Metskülas, Selisoo ja Murakaraba vahel, asus pikima kasutusajaga rauasulatuskoht Eestis. Soomaagist toodetud sooraud oli kaua üks eksportkaupadest.
Vasknarva rajati 1930. aastate lõpus ainulaadsed buunid ehk põiktammid, mis pidid parendama Narva jõel laevatamise ja kaubavedude tingimusi. Põikimuulid ahendasid Narva jõe lähet, kiirendasid voolu, ning kogusid endi vahele Peipsist veega kaasa tulnud setteid. . 

Marjulised metsas, Tuusna lähedal G. Vilbaste, 1929. ERM Fk 1394:185

Iisaku kihelkonnamuuseumis tutvustatakse piirkonna ajalugu, loodust ja kultuuripärandit, ning pakutakse erinevaid õppeprogramme.

Piirialad on ikka õitsenud rahuajal ja kannatanud sõdade ning rüüsteretkede käes. Seda võib eriti märgata Narva jõe äärsetel aladel. Vasknarvas, Narva jõe kaldal kõrgub vana ordulinnus. Peipsi põhjarannal, Narva ja Poruni jõe ääres, soosaartel on endiselt näha II maailmasõjast säilinud kaevikuliine ja punkripesasid ning soos sirutub sakslaste poolt rajatud raudteetammi ase. Soodesse mattuvad vanad pakkteed. Narva jõgi oli oluline kaubatee pikki sajandeid, kuni suureks paisunud kaubamahud enam väiksematele jõgedele ära ei mahtunud. Narva jõele iseloomulik kaubavedu käis jõelotjadega. Neid laiu ja madala süvisega aluseid veeti vastuvoolu piki kallast, hobuste ja nahkrakmete abil.

Narva linna arvukad saekaatrid ootasid talvisest metsateost saadud puitu. Palgid parvetati kõrge veeseisuga mööda Alutaguse jõgesid, ojasid ja selleks spetsiaalselt kaevatud kraavide abil metsast välja Narva jõkke või Peipsi põhjarannikule. Peipslie jõudnud palgiparved veeti hoburakenditega piki randa Narva jõele. Selleks oli vaja tuulevaikset ilma ja treenitud meeskondi.Jõekallastel kõrguvad puuhalgude riidad ootasid lotjadele laadimist, ning linna puuturule vedamist. Vasknarva ja Karoli külade vahel keerduvad vanajõgede soodid ja laiuvad suured luhad, mis toitsid hulga veiseid. Nii kujunes piirkonnas üheks tegevuseks nahaparkimine ja säärsaabaste valmistamine. Veel 20. sajandi keskpaigani võis üle Eesti leida kandjate jalast Vasknarva tikutatud saapaid ehk serenskeid. 1930. aastatel tehti Vasknarva, Jaamaküla ja Karoli struugal heina enam kui 530-le kohalikule veisele ning arvukatele hobustele ja lammastele. Heinalisi tuli siia ka Jõhvi ümbruse mõisatest ning Peipsi põhjaranniku, Kuremäe ja Iisaku ümbruse küladest. Struugade rikkalikud kalakoelmud kindlustasid kaluritele korraliku saagi, toites nii kohalikke, kui ka kaugemaid piirkondi..

Küttepuude vedamine jõel. Foto: perekond Drozdik erakogu

Peipsi põhjaranniku ja Narva jõe ümbruse asustus eristub muust Eestist õigeuskliku vene kogukonna poolest. Rannikul, kalurikülades elav vene rahvas sisemaal elavate eestlastega eriti ei segunenud. Eestlased olid enamasti põlluharijad talupojad, kes elasid hajaasustusega külades. Peipsi põhjarannal asuva Kuru küla eestlastest rahvas moodustas teatava erandi, sest liivaste ja soiste maadega Kurus oli ka kaluri amet au sees. Rannarahvast vene kalurid elasid nn ridakülas ja teenisid lisaks kalapüügile elatist ka tõrva põletamise, koriluse ja kaubavedudega. Kokkupuutepunkt sisemaal elavate eestlaste ja rannikul elavate venelaste vahel oligi peamiselt kaubavahetus (vili kala vastu, vili tõrva vastu). Smolnitsa küla sai nime tõrvapõletajate (vene keeles smala) järgi. Rikkalikud jõhvika- ja pohlavarud võimaldasid lisateenistust koriluse näol. Oluliseks toidulisaks olid seened, millede tundmist ja toiduks valmistamist oskasid eriti hästi slaavi rahvad, sest pikkadel paastuaegadel olid seenetoidud need, mis asendasid liha. Korilus on aga säilitanud oma eheduse tänaseni ja üha enam tuntakse huvi vanade toitude ja oskuste vastu ning seente hapendamine on taas au sisse tõusmas.

Alutaguse soostikud on olnud nii loodusvarade allikaiks kui ka pelgupaikadeks. Veel 20. sajandi keskpaigas oli Muraka ja Agusalu soostike saartel ja ümbritsevates metsades kümneid talusid, mida nüüd tähistavad varemed või põlispuud. Sõdade ajal pakkusid külarahvale varju suurte soodega ümbritsetud soosaared ehk kriivad.

Kurtna liivastele mõhnadele ei ole kunagi talukohti rajatud. Praeguse Kurtna noortelaagri asemel oli 1930. aastatel ja II maailmasõja ajal sõjaväe väljaõppe laager. Maastikul on näha vanade kaevikute ja laskepesade kohti. Tänaseks on Kurtnasse rajatud mitmeid puhkekohti, matka- ja tervisespordi radu. Pannjärve lähistel on Alutaguse puhke- ja spordikeskus. Kurtna on oluline puhkeala nii maakonna elanikele kui ka kogu Eestile.

Jõugal asub Eesti suurim kääbaskalmistu, kus on ligi 270 kääbast ja 4 žalnikut, mida kasutati 11.–16. saj. Eestisse rännanud vadjalaste matmispaik on rajatud neoliitsele asulakohale ja praegused küla hooned on rajatud endise rauaaegse asula kohale. Arheoloogilistel väljakaevamistel leiti kääpast 13. –14. sajandi vahetusel maetud vadjatari randmelt varrastel kootud kindatükike, mis on vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Ida- ja Põhja-Euroopas. Jõuga kindaleid toob varrastel kudumise oskuse Baltikumis 17. sajandist 14. sajandi algusesse ehk 300 aastat varasemaks. Vadjalasi ja poluvernikuid tutvustab Iisaku Kihelkonna Muuseum ja infotahvel Jõuga kääbaste juures. Jõuga Pesu- ja Liivjärv on populaarsed ujumis- ja puhkekohad.

Jõuga kääpast, vadjatari randmelt leitud kinda randmeosa rekonstruktsioon. Foto: Anne-Ly Feršel Iisaku Kihelkonnamuuseumis

Aja jooksul on tänase Alutaguse valla piirkonnas olnud kokku ligi 16 mõisat. Praeguse seisuga on neist kuue: Iisaku, Illuka, Kurtna, Kiikla, Pagari ja Mäetaguse mõisapargid looduskaitse all. Mõisapargid on suhteliselt väikesed, peamiselt kodumaiste liikidega ja üksjagu metsistunud, kuid kohalikele olulised ja kodused kohad. Mõisate peamiselt vabakujulised pargiplaneeringud avavad kauneid vaateid pargiaasadele ja põlispuudele, vanad alleed juhatavad kas pargiserva avarusse või sumbuvad rohelisse padrikusse. Enamik praeguseid, ajaloo keerdkäikudes säilinud mõisahooneid, on ehitatud 19. saj klassitsistlikus või historitsistlikus stiilis. Kurtna ja Kiikla peahooned on kasutuseta, Iisaku mõisahäärber hävinud, kuid Illuka mõisas tegutseb edukalt mõisakool. Pagari mõis on üks Eesti hilisemaid stiilipuhtaid klassitsistlikke puitehitisi, mõisahoones tegutseb hostel. Mäetaguse mõisaansambli peahoone ja 14 stiilset kõrvalhoonet on korda tehtud ja nendes tegutsevad hotell, restoran, spa jpm. Peahoones asus aastail 1922–1982 kool ja seejärel vallavalitsus. Mõisast umbes kilomeeter loodes, Kabelimäe seljakul, on von Rosenite neogooti stiilis matusekabel (1874). Mäetaguse mõisa park olla istutatud Eugen von Roseni korraldusel talgute korras. Kogu vald olla kokku kutsutud ja iga talguline pidi ühe puu kaasa tooma ja parki istutama. Peale seda toimus talgulistele pidu söögi-joogi ja tantsuga. Eesti kirjamees Friedrich Gustav Arvelius töötas Kiikla mõisas koduõpetajana. Arvelius kirjutas siin esimese eestikeelse juturaamatu: “Üks Kaunis Jutto- ja Õppetusse Ramat I-II” (1782–87) ja “Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat” (1790).

Kuremäe kloostri kalmistul on püha tamme kuivanud tüvi, mis seisab kloostripärimuse järgi paigas, kus enam kui neli sajandit tagasi ilmutas end talupoegadele Jumalaema. See iidne puu võib dendroloogide arvates olla üle 1000 aasta vana. Kloostri rajamine algas väikese õigeusu kabeli ehitamisega Pühamäele ehk Pühtitsasse 16. sajandil. Tänapäeval on Kuremäel kaunis ja hästi toimiv nunnaklooster. Vasknarva kirik, prohvet Eeliase skeeta kuulub samuti Kuremäe kloostri alluvusse. Sõjas rängalt kannatada saanud kirik on taastatud ja seal elab ligi 10 kloostriõde.

Vasknarva küla 1925 a, vaatega prohvet Eelia kiriku tornist, Narva jõe peal on näha kalatõkkeid ja teisel pool jõge Skamja küla. Foto: Leonid Mihhailovi kogu

Vasknarva ordulinnuse varemed kõrguvad Narva jõe ülemjooksu kõrgel kaldal. Vastu teisel pool jõge asuvaid Vene alasid paiknev linnus ehitati esmakordselt üles 1349. aastal ja toimis Liivimaa piirilinnusena. Linnus sai sõdades mitmeid purustusi ja ehitati korduvalt võimsamana üles, kuni kaotas oma sõjalise tähtsuse lõplikult Rootsi-Vene sõjas.

Vasknarva buunid ehk 3 põikimuuli (praegu mõõdetuna 660 m, 570 m, 220 m) ja üks voolu suunav tamm Narva jõe idakaldal (1420 m) rajati eesmärgiga ahendada jõe lähet ja kiirendada voolu. Hoidmaks ära Narva jõe lähtesse tekkivaid ummistusi, mis varasemal ajal segasid oluliselt kaubavedusid ja laevaliiklust.