Alutaguse noorte looduskaitsjatega kakke ja rähne uurimas
Märtsi viimasel päeval kogunesime Alutaguse noorte looduskaitsjatega Iisaku looduskeskusesse. Seekord võtsime luubi alla (õigemini kõrva äärde) kakud ja rähnid, varakevadiselt aktiivsed linnud.
Alustuseks tegime Tarmo Evestuse abil ringi peale kõikidel kakuliikidel ning saime teada, kuidas nad nii hästi hiiri tabavad ning hääletult lendavad. Pärast teooriat panime teadmised proovile Kuldvillaku mängus, mille valmistas meile Räpina aianduskooli keskkonnakaitse eriala praktikant Arpo Eismann. Tasavägiselt võitis sõprus! Kui õues hakkas hämarduma, panime talviseks muutunud ilma trotsides soojalt riidesse ja suundusime metsa. Liisi Peets ja Tarmo tutvustasid meile kakkude loenduse metoodikat. Kõndisime metsateel punktist punkti. Punktis lasime kõlarist kakkude hääli ja kuulatasime, kas keegi vastab. Neli korda tegime seda 500 m vahedega, kuulda oli esialgu ainult lumehelveste langemist. Viimasel kutsumisel enne algusesse tagasijõudmist kuulsime vastust! Pimeduses liugles hääletult puult puule händkakk ja andis teada, et see mets on tema kodu. Oli see alles võimas elamus!
Veidi enne keskööd keskusesse jõudnud jõime kuuma teed ja sättisime enne 1 öösel ennast magama sest järgmine äratus oli juba 05.15 ;) Varahommikuseks ülesandeks oli rähnide loendusest aimu saamine. Ilm oli tuisune ja sadas lund. Kuigi liikusime vanas kuusikus, siis rähnidest saime ainult suur-kirjurähni toitumishäält kuulda. Aga see-eest kuulsime 13 muud linnuliiki, teiste seas ka kanakulli ja laanepüüd. Metsas oli palju püsti seisvaid kasetüükaid. Saime teada, et tuleb taltsutada oma kanget tahtmist need pehkivad rondid maha lükata. Selliseid seente ja putukatega puud on olulised pesa- ja toitumiskohad näiteks musttihastele, kakudele ja mitmetele teistele linnuliikidele.
Kel hommikusest retkest veel isu täis ei saanud, haakisid end ornitoloogidele sappa, et Puhatu soo äärde lindude jälgimise seadet paigaldada. Oma olemuselt tähendas see pikka vantsimist ja märjas metsas mättalt mättale ukerdamist. Omaette elamus oli saada aimu välitööde tõelisest olemusest. Muuhulgas avastasime retkel põdra magamisaseme.
Teine pool rühmast meisterdas samal ajal looduskeskuses FB postitust ja lumememmesid. Paks lumi ja tuisune ilm oli hea 1. aprilli nali!
Seminari lõpuülesandeks oli rähnide määraja meisterdamine. Igaüks pidi ise mõtlema, milliste põhitunnuste järgi meie metsade rähne üksteisest eristada. Kõik said ülesandega suurepäraselt hakkama.
Alutaguse noored looduskaitsjad on rõõmus seltskond Alutaguselt, Sillamäelt ja Jõhvist, kellest osadel on koduseks keeleks eesti keel, osadel aga vene keel. Nii vajavad noored rohkem individuaalset lähenemist, et teistega järge pidada, aga plussiks on, et nii noored kui ka juhendajad saavad kümmelda kahes keeles. 😊
Kokkuvõtte kirjutas Elo Raspel, kakskeelset kursust korraldasid Anne-Ly Fersel, Mariia Smelska, Elo Raspel ja Margit Turb keskkonnahariduse osakonnast