Alutaguse rahvuspark on loodud Ida-Eestile omaste ulatuslike soo-, metsa- ja rannikumaastike ning kultuuripärandi kaitseks ja tutvustamiseks.
Alutaguse rahvuspark (45 019 ha) paikneb peamiselt Alutaguse vallas.
Alutaguse rahvuspark moodustati 2018. aastal 11 kaitseala – Puhatu, Agusalu, Muraka ja Selisoo looduskaitseala; Kurtna, Smolnitsa, Jõuga, Iisaku, Struuga ja Mäetaguse maastikukaitseala ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala – põhjal.
Eesti soostikest suurim on rahvuspargis asuv Puhatu soostik. Puhatu servas asuva Poruni jõe kaldail kasvab väärtuslikke põlismetsailmelisi metsi. Puhatu ja Agusalu soostik on üks viimaseid suuri siirdesooalasid Eestis.
Eesti ainsad mandriluited e kriivad asuvad Agusalu ja Puhatu soostikus. Kriivad vahelduvad järsult väikeste sooaladega, moodustades soostikes viirulisi maastikumustreid. Kõrged ja kitsad liivaseljandikud on justkui sillad raskesti läbitavates soomaastikes, neil kasvab vanu looduslähedasi metsi, enamasti nõmme- ja palumännikud.
Eesti sookaitse sai alguse Ratva rabast, kui 1938. aastal loodi sinna kotkaste kaitseks reservaat.
Eesti pikim liivarand ja luitestik (ligi 30 km) jääb Peipsi põhjarannikule. Peipsi põhjaranniku liivaterad tekitavad hõõrdudes heli, moodustades nn „laulva liiva“.
Eesti suurima vooluhulgaga Narva jõe ülemjooksule, Vasknarva ja Karoli vahele on kujunenud unikaalne, vanajõgede ja lopsakate luhaniitudega maastik.
Eesti suurima järvede tihedusega maastikus, Kurtna mõhnastikus, on ligi 40 järve. Nende seas on eriti väärtuslikke, haruldaste liikidega järvi, näiteks Valgejärv.
Euroopa üks põhjapoolsemaid tammikuid on Mäetaguse tammik, kus kasvavad kuni 300 aastat vanad, laia võraga ja elustikurikkad puud.
Eesti üks kõrgemaid oose on Iisaku oos, mille kõrgeim tipp on Tärivere mägi (94 m). Oosil kasvavas metsas elavad haruldased lendoravad.
Alutaguse rahvuspark kuulub Euroopa kaitsealade võrgustikku Natura 2000.
Agusalu ning Muraka soo kuuluvad rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgalade hulka.
