Muraka soostik

Alutaguse rahvuspargi, Muraka soostik on Eesti üks suurimaid ja paremini säilinud soomaastikke, kus elab mitmeid haruldasi ja kaitsealuseid liike. Muraka soostikus on esinduslikud raba-, siirdesoo- ja madalsoo alad. Soostiku servades ja saartel on rikkaliku elustikuga loodusmetsi.

Muraka looduskaitseala sai alguse 1938. aastal, kui peamiselt kaljukotkaste pesitsusala kaitseks loodi Ratva rabareservaat, mis oli esimene sookaitseala Eestis. Tol ajal olid kaljukotkad kogu Euroopas väga haruldased ja Eestis pesitses hinnanguliselt ainult viis (nüüd, kuni 70)  paari kaljukotkaid. Eesti Kultuurfilm tegi Ratva kotkapesast 1937 a. filmi, mida näidati Inglismaa kinodes enne sõda ringvaatena.  Ratva rabareservaat oli tol ajal Eesti suurima kaitseala – 1110 ha. 1957. aastal loodi Muraka raba botaaniline-zooloogiline keeluala. 1981 aastal hõlmati kogu soostik Muraka sookaitseala koosseisu. Oma praegustes piirides (14 059 ha) on kaitseala 1997. aastast, siis arvati Muraka looduskaitseala ka rahvusvaheliselt tähtsate märgalade ehk Ramsari alade hulka. Kaitseala kuulub EU võrgustikku Natura 2000.

Alutaguse rahvuspargi loomisel 2018. aastal, hõlmati rahvuspargi koosseisu ka Muraka looduskaitseala. Muraka soostik asub Ida-Virumaal Alutaguse ja Lüganuse valla territooriumil.

Muraka raba. Heldi Aia

Muraka raba. Foto: Heldi Aia

1938. a 25. veebruaril ajalehes „Maa Hääl“  ilmunud artikkel: „Püssi metskonnas olev Ratva raba teadlastele uurimiseks“. Seal on selgitatud: „Selles raba osas on tüüpilist Ida-Eesti kõrgraba laugastega, rabasaari jämeda metsaga, kus võib tähele panna intensiivset raba peale tungimist mineraalmaale,milline nähtus annab taimesotsioloogidele võimaluse rabastumise tingimuste uurimiseks. Ühel soosaarel on ka juba mitmendat aastat kaljukotkapesa“.

Soostiku teke

Mandrijää taandumisel tekkisid Peipsi nõo põhjaosasse jäänukjärved, mis kasvasid kinni ja moodustasid 9000–10 000 aastat tagasi ulatuslikke madalsoid. Raba arengujärku jõudsid sood ligi 3500 aastat tagasi, siis soode piirid laienesid ja liitusid, moodustades ulatusliku soostiku, kus rabalaamasid eraldavad märed või õõtsiksood. Sood läbib kirde-edela suunaline rabasaarte ja laugaste rida. Põhjapool on lodud ja vesised lagerabad ning lõunas puis- ja laukarabad. Turbakihi paksus on soostiku keskosas 5–7 meetrit, äärealadel 1-2 meetrit. Suurimate laugaste läbimõõt on kuni 400 meetrit, kuid enamik jääb siiski vahemikku 20–40 m. Laugaste sügavus küünib 1–3 meetrini. Laugastikest on suurimad Pardilaukad, Ilusad ning Iissaare laukad. Soostiku keskosas, äravooluta nõgusal alal laiuvad ulatuslikud märed. Soo põhjaosast voolab vesi Purtse jõkke, lõunaosast aga Tagajõkke ning Pungerja jõkke.

Muraka soostiku tuuma – Muraka raba – piirab põhjast Lipu, kagus Matka ja kirdes Ratva raba, ühes ligi 30-hektari suuruse järvega. Ratva järv on jäänuk kunagisest suuremast veekogust. Sadakond aastat tagasi kaevatud kraav on alandanud järve veetaset ning kiirendanud selle kinnikasvamist. Muraka soostikul on piirkonnas suur veekaitseline tähtsus.

Karu jäljed. Foto: Ants Animägi

Soostiku veerežiimi taastamine

Vältimaks soo laienemist, kraavitati kogu Muraka soostiku piiriala. Nõukogude aja lõpuks jõuti Eesti sooaladest ligi  70% kuivendada või kuivendusest nii palju mõjutada, et sood ei talitlenud enam soo ökosüsteemidena. Nüüdseks on soode kuivendamine asendunud küll soode kaitsega ja 69% ehk ligi 229 000 hektarit Eesti soode pindalast on võetud kaitse alla. Kuid kunagi rajatud kuivenduskraavid mõjutavad soid jätkuvalt. Selleks, et sood saaksid looduslikult toimida ehk pakkuda puhast vett, reguleerida veerežiimi, siduda süsinikku ja säilitada elurikkust, on looduskaitse arengukavas võetud eesmärk aastaks 2020 taastada 10 000 hektaril kaitstavatel aladel asuvaid madal- ja siirdesooelupaiku ning rabade servaalasid. Esimese prioriteedina taastatakse rahvusvahelise tähtsusega märgalad ehk nn Ramsari alad ning teised suuremad ja väärtuslikumad sooalad. 2015 aastal tehti kraavitamse eelse  veerežiimi taastamiseks vajalikke töid ka  Muraka soostikus. Kraavide kinni ajamise ja paisutamise tööde tulemusel peaksid endisaegsed veerežiimid  ja  sookooslused taastuma 1444 ha suurusel alal. Kuigi kuivendusest mõjutatud sooalasid on Eestis ohtralt, oleme paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes eelisseisundis – meil on tulemuslik soode taastamine veel võimalik.

Rabamurakas.  Foto: Anne-Ly Feršel

Kultuuripärand

  • Muraka raba saartel ja ümbritsevates metsades oli kuni 20. saj keskpaigani 14 talu, mida meenutavad varemed, põlispuud või südames kantud ning räägitud lood.
  • Muraka raba saartel on huvitavad nimed: Iissaar, seal olnud vanasti pärnahiis, kus rahvas käinud jumalatele ohvreid toomas. Kübarsaar saanud nime selle järgi, et inimesed jätnud enne hiide minekut sinna peakatted. Mäurassaart kutsuti nii seal elavate mäkrade järgi, keda kohalikus kõnepruugis mäuradeks nimetati. Kotkanina, Kotkaküngas, Kotkamännik olid kohalikele teada kui haruldaseks jäänud kotkaste pesapaigad. Varessaarel leiab matkaja peavarju tühjaks jäänud metsavahimajas. Rabavaikuses kõrguvad teadjale silmale eristatavaks ka Kasiksaar, Männissaar, Maarjassaare nõmm, Innussaar...
  • Rabasaartel karjatati kunagi loomi, tehti heina ning hariti veidi põldugi. Viimast ei oskaks seal praegu kõrguvatest metsalaamadest aimatagi. Samamoodi tundub uskumatu, et siin olid omal ajal noorte tantsuplatsid, mis kajasid ööl enne suurt murakakorjamist pillimängust ja naerust.
  • Marjakorjamine algas koos päikesetõusuga ning kuumaks keskpäevaks jõuti koju tagasi. Suured marjul käimised jätkusid ka nõukogude ajal, aga olid siis hoopis teistmoodi. Aastaid oli marjakorjamine piiratud. Jõhvikale võis minna küll, aga alles kindlast kuupäevast alates. Nii sattusid Muraka raba servas vaikuses ja rahus seisnud talud ühtäkki kõva surve alla. "Kõikidesse metsataludesse, kuhu vähegi autoga ligi sai, sõideti suisa busside kaupa," jutustab Mall Hiiemäe. "Oma 50 autot oli korraga meie õuel. Teed lõhuti ära, praht loobiti laiali, söödi ja joodi ning puude otsa kõlkusid teetähiseks seotud riideribad ja plastpudelid," Lärmakate külaliste hüüded kaikusid üle raba. 2000 a alguseski oli marjaajal teeservas kokku 12 Narva poolt tulnud bussi, millest agarad marjulised rappa tormasid. Kokkuostjad kaalusid rekordpäeval saagiks 2,5 tonni jõhvikaid! Nüüd on korjajaid vähemaks jäänud. Marjugi on vähem. Taimed tahavad taastuda.

Jõhvikas maitseb peale külmanäpistust eriti hea.  Foto: Anne-Ly Feršel

Varessaare lugu

Rahvasuus liikuvate juttude järgi olnud Varessaare esialgne nimi Varesaare. Muraka raba kõrgemal kaldapealsel olevat muiste inimesed sõjaaja peidus olnud, hiljem jäänud sinna ainult kivivare, mis neid kaugeid aegu meelde tuletas ja sellele kohale ka nime pärandas. Mõisate aegu põrkasid siinkandis kokku  Mäetaguse mõisniku Roseni ja  Püssi krahvi Stackelbergi huvid. Rosen ruttas rabaäärset Mustassaart omaks tunnistama ja krahv Stackelberg valis oma valduste eelpostiks Varesaare. Ta andis Tarumaa Mihklile käsu, et see läheks sinna metsavahiks.  Niimoodi pandi 1840. aastal alus Varesaare metsavahikohale. Aja jooksul sai aga Varesaarest Varessaare. Muust maailmast eraldatuna elasid siin sooserval inimesed omaette ja külasse mindi harva või talvel -  kui teeolud lubasid. Rabale lähemad talud kandsid saare-lõpulisi nimesid: Marjassaare, Reissaare, Krongissaare, Mustassaare ja Varessaare. Nii elasid siin metsavahtide pered kuni 20 saj. keskpaigani, kuni jäeti maha kauged metsatalud ja koliti külapoele lähemale, sest isemajandamine ei olnud enam võimalik. Siis avastasid enda jaoks Varessaare matkajad ja loodusesõbrad, aga kahjuks ka hoolimatud inimesed. Praegu hooldab metsaonni ehk vana metsavahikordonit RMK. Varessaare metsaonn.

Loodusharidus

Kaitsealal pakub juhendatud matku ja retki :

Muraka soostiku servas asuval Kotka matkarajal saab tutvuda siirde- ja madalsooga. Foto: Anne-Ly Feršel

Külastaja meelespea

  •  Kaitsealal toimuvad tegevused peavad lähtuma looduskaitseseadusest ja Muraka looduskaitseala kaitse-eeskirjast
  • Kaitsealale rakenduslik tegevusplaan ‒ kaitsekorralduskava  on koostatud aastateks 2018- 2027.
  • Alutaguse rahvuspargi, Muraka kaitseala valitseja on Keskkonnaamet. tel: 680 7438 ; e-post: pohja@keskkonnaamet.ee
  • Alutaguse rahvuspargi, Muraka kaitseala külastust korraldab Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) külastuskorraldusosakond, kandes hoolt puhke kohtadematkaraja ja metsaonni eest.
  • Ametlikud puhke-, laagri- ja lõkkekohad leiad RMK kodulehelt loodusega koos. Kaitsealale ei tohi tekitada ise lõkke-, puhke- ja laagrikohti.
  • Tuleohtlikul ajal on lõkke tegemine keelatud ka lõkkealustel.
  • Külastades kaitseala koos lemmikloomadega, hoolitse, et nad ei ohustaks mingil moel metsaelanikke. Koerad ja kassid on looduses käies rihmas, kuna nad suudavad kahjustada kohalikke linde ja loomi kiiresti ja tihti ka märkamatult.
  • Tegutse loodusesse jälgi jätmata, kõik mis kaasa tõid, võta lahkudes endaga alati kaasa.
  • Marjade, seente ja muude metsaandide korjamine on lubatud juhul, kui nad ei ole looduskaitse all.
  • Liikudes väljaspool kaitseala teid ja matkarada pea kinni kehtestatud liikumispiirangutest.
  • Kui näed looduse kahjustamist, teavita sellest Keskkonnainfo tasuta telefonil 1313.
  • Kui näed avaliku korra rikkumist ja külastusobjektide kahjustamist, helista telefonil 112 või 633 1313.  
  • Lähikonna puhkamisvõimalused leiad turismiportaalist Puhka Eestis.

Muraka raba avarustele matkates. Foto: Ingrid Kuligina