Jõuga oosid ja järved

Jõuga ja Kõnnu oosistikku iseloomustavad geoloogiliselt omapärased pinnavormid ning vaheldusrikkas maastik. Piirkonna loodusväärtused võeti 1987. aastal kaitse alla ja liideti 2018 a. Alutaguse rahvuspargi koosseisu.

Ooside vahel, sügavates lohkudes peituvad metsaga ümbritsetud järved.  Jõuga järvede ümbrusest, aga ka järve põhjaloomastikus ja zooplanktonis on leitud mitmeid haruldusi. Siinsetes metsades ja soodes elavad kaitsealused linnud, näiteks must-toonekurg, karvasjalg- ja händkakk, metsised, tedred, laanerähnid jmt. Kaitsealal on Ida-Eestis väga haruldase lääne-mõõkrohu ja mitmete käpaliste, sh lehitu pisikäpa, hariliku sookäpa ja soohiilaka kasvukohad. Siin kasvab ka põneva välimusega seen- limatünnik. Piirkonnas on mitmete teiste haruldaste taimede, seente ja sammalde, samblike kasvukohad.  Jõuga järvede kallastel on armastatud puhkeala. 

Jõuga Pesujärv. Foto: Anne-Ly Feršel

Jõuga ja Kõnnu oosid kuuluvad Iisaku-Illuka oosiahelikku.  Kilomeetreid pikkade, järskude nõlvadega ja 30–40 m kõrgete ooside kujunemine algas hilisel jääajal u. 12 000 aastat tagasi. Sulava mandrijää liustikuservast pudenenud hiiglaslikud jääpangad kattusid jääkilbist välja settinud kruusa ja liivaga. Kujunesid arvukad vallseljakud ning mõhnad.  Liiva sisse mattunud irdjääpankade sulamisel tekkisid sügavad sulamislohud ehk söllid, neisse moodustusid sügavad, külma ja selge veega järved.

Jõuga järved: Liivjärv 2,2 ha, Pesujärv 2 ha ja Linajärv 1,1 ha, paiknevad kõrvuti, kuid on üksteisest täielikult eraldatud. Umbjärvedes puudub läbivool ning järved toituvad sademete veest. Seepärast on järvede vee puhastumine aeglane ning nad on väga tundlikud igasugusele reostusele. Järved  on 7‒9 meetrit sügavad ning nende põhja katab paks mudakiht. Järvedes elavad kogred, suvel annab veele roheka tooni tativetikas (Gonyostomum semen (Ehrg.) Diesing).

Jõuga Pesujärvel on kõrged, järsult vette langevad kaldad. Järve suurim sügavus on 9,5 m, millest 2,5-3 m moodustab hõljuv muda. Metsajärve veepeeglit palistab enamasti kitsas turbasamblane õõtsikuriba. Pehmeveelist järve on kohalikud elanikud kasutanud sajandeid enda ja oma pesu pesemiseks. See tegevus ja arvukad suplejad on vette jätnud toitained, mille allikaks on pesuvahendid, päikesekaitsekreem, higi, uriin jne. Nii  on selgeveeline järvevesi muutunud läbipaistmatuks. Kihistunud veega järves võib temperatuuride erinevus ulatuda suvel rohkem kui 10 kraadini. Supluskoha vahetus läheduses läheb vesi järsult sügavaks. 

Jõuga Liivjärv asub Pesujärvest lõuna pool, kitsa vallseljaku taga. Ilus, kõrgete, metsaste kallastega järv on kuni 8,3 m sügav. Liivjärv on sarnaselt Pesujärvega kihistunud veega umbjärv. Järve veepeeglit ümbritseb tänapäeval õõtsik, vaid lõunakaldal on säilinud liivane lõik. 

Jõuga Linajärv on kõige pisem ja kuni 7 m sügav. Laugemate kallastega metsajärve kasutati vanasti linataimede leotamiseks. Selleks, et kanga tegemiseks sobivad kiud linataimedest kätte saada, leotati taimevarsi kuni 3 nädalat vee all. Kahjuks kiirendas see tegevus järve soostumist. Praegu ümbritseb mudastunud ja kinni kasvava Linajärve veepeeglit lai õõtsikuring, mis on moodustunud omavahel tihedalt läbi põimunud taimedest.

Armise järv (4 ha) asub Jõuga soos, Pesu- ja Liivjärvest 1,5 km lõuna pool. Soostunud kallastega järves on ahvenat, haugi ja kokre. Rahvajutu järgi oli siin piirkonnas üks armee laagris ja see andnud nii Armise järvele, kui ka Armeiski mäele nime.

Kõnnu järved: Pikkjärve 2,1 ha ja Ümarjärve 1,6 ha ümbritsevad järsud kaldad ning vanad loodusmetsad. Omavahel oja kaudu ühendatud järved on allikarohked ja nende veepeeglit ääristab õõtsikuriba. Kihistumata veega järvede vesi on väga läbipaistev. Pikkjärvest saab alguse Alajõgi.  Kalad on järvedes väikesed, neist leidub ahvenat, haugi ja kokre. 

Limatünnik ei kõlba süüa, aga vanas, sambla- ja kuuserikkas metsas kasvav haruldane seen näitab, et siin on vääriselupaik. I kaitsekategooria. Foto: Katrin Jürgens

Kultuuripärand: 

Iisaku Illuka kõrgel, soiseid alasid läbival oosistikul elati juba 4.–2. aastatuhandel eKr. Siinsed elanikud tegelesid küttimise, kalapüügi, loomakasvatuse ja maaviljelusega. 11.–15. sajandil elasid piirkonnas peamiselt lõunavadjalased, kelle kääbaskalmistu (270 kääbast ja 4 žalnikut) on Eesti suurim ja päris hästi säilinud. Surnukehad on enamasti sängitatud kuni 1,5 m sügavusse hauda, mille peale kuhjati kääbas. Enamasti on kääpa all üks, mõnikord kaks kuni seitse surnut, kes on maetud (mõne erandiga) ristiusu kombe kohaselt peaga lääne suunas. Jõuga kääbaste arheoloogilised leiud on muutnud meie varasemaid teadmisi Eesti ajaloost. Kääpa alt hauast, 13. /14. sajandi vahetusel maetud vadjatari randmelt leitud kindatükk tõi varrastel kudumise oskuse 17. sajandist 14. sajandi algusesse ja on vanim varrastel kootud tekstiil Ida- ja Põhja-Euroopas. Enne varrastel kudumise oskuse levikut valmistati silmkoeesemeid nõeltehnikas. Jõugalt leitud nõeltehnikas kinnaste villale oli lisatud ka 5-10 % põdrakarvu. Kinnastel oli oluline koht läänemeresoomlaste uskumustes ja kommetes, sealhulgas matmiskommetes. Ka Eesti vanim kirivöö pärineb sellest kääbastikust. Esimesed kirjalikud teated kirivöödest Eestis on 17. sajandist, kuid Jõuga kalmest leitud kirivööd kandis selle omanik juba 13. sajandi lõpus.  Jõugal asunud varem kaks õigeusu kabelit, Jegorija ja Mikola

Rahvajutt:

• Jõuga järved on hiigla sügavad ja põhjas on mitu sülda paks mudakiht. Järve põhjast läheb aga maa-alune veetee, mida mööda sõidab Rootsi kindral.
• Vene sõjaväe käest põgenev Rootsi kindral käskis  kutsarit otse mäest alla järve sõita. Kutsar kihutaski 6 hobuse ja tõllaga järve. Venelased, nähes seda surmasõitu, arvasid, et kõik uppusid ega hakanud kindralit otsima. Kindral oli aga karanud kadakapõõsasse. Pärast läks Jõuga külasse, sai omale külamatsi riided, ning pääses eluga Rootsi tagasi.

Jõuga kääpad. Foto: Anne-Ly Feršel

Külastaja meelespea

• Jõuga piirkond sobib puhkamiseks, looduse nautimiseks ja sportimiseks kõigil aastaaegadel.
• Alutaguse rahvuspargi, Jõuga piirkonna valitseja on Keskkonnaamet. tel: 662 5999 e-post: info@keskkonnaamet.ee
• Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskiri
• Alutaguse rahvuspargi, Jõuga piirkonna külastust korraldab Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) Kauksi külastuskeskus.
• Kaitsealale ei tohi tekitada ise lõkke-, puhke- ja laagrikohti, sest kõrge külastuskoormuse ja tuleohtlikkusega piirkonnas tuleb järgida kindlaid reegleid. Ametlikud puhke-, laagri- ja lõkkekohad leiad RMK kodulehelt loodusega koos. 
• Liikudes väljaspool kaitseala teid, ka marju ja seeni korjates pea kinni kehtestatud liikumispiirangutest.
• Lõkkematerjaliks ära kasuta kasvavaid puid ja põõsaid.
• Tuleohtlikul ajal on lõkke tegemine keelatud ka lõkkealustel.
• Lasku järve äärde mööda laudteed, et kaldad ei variseks.
• Tegutse loodusesse jälgi jätmata, tekkinud praht võta lahkudes endaga alati kaasa.
• Mootorsõidukiga liikle ainult selleks ettenähtud teedel ja pargi ainult parklas.
• Liigu veekogudel ilma mootorita ujuvvahendiga. Ongassaare sihtkaitsevööndis on ujuvvahendiga sõitmine keelatud (vt kaardilt).
• Harrastuskalapüük on lubatud vastavalt kaitse- ja kalastuseeskirjale.
• Külastades kaitseala koos lemmikloomadega, hoolitse, et nad ei ohustaks mingil moel metsaelanikke. Koerad ja kassid on looduses käies rihmas, kuna nad suudavad kahjustada kohalikke linde ja loomi kiiresti ja tihti ka märkamatult.
• Marjade, seente ja muude metsaandide korjamine on lubatud, juhul, kui nad ei ole looduskaitse all.
• Toimeta kõik pesemistoimingud kuival maal, sest kõik pesemisvahendid on vee elustikule mürgised. Veekogus pesemine soodustab järvevee "õitsemist" ja taimedega kinni kasvamist.
• Toimeta oma loomulikud vajadused käimlas või kuival maal, sest ainevahetusjäägid reostavad järve.
• Kui näed looduse kahjustamist, teavita sellest tasuta telefonil 1247.
• Kui näed avaliku korra rikkumist ja külastusobjektide kahjustamist, helista telefonil 112.  
• Lähikonna puhkamisvõimalused leiad turismiportaalist Puhka Eestis.