
Loodus
Sood ja metsad
Alutaguse vaheldusrikkal maastikul kasvavad eriilmelised metsad, kuid tänu suurtele soostikele on kõige rohkem kiduraid siirdesoo- ja rabametsi. Alutaguse rahvuspark loodi peamiselt sookaitsealadest, mistõttu on elurikaste ja kuulsate Alutaguse laante esindatus rahvuspargis üsna tagasihoidlik. Raskesti ligipääsetavates ja seetõttu inimtegevusest vähem mõjutatud aladel on säilinud tükikesi liigirikaste, põlismetsailmeliste loodusmetsade ja haruldaste metsaliikidega. Siinsetes metsades on lendorava ja must-toonekure elupaigad. Kohata võib viit kotkaliiki, samuti habekakku ja rabapistrikku. Alutaguse soodes pesitsevad kõik meie olulised sookahlajad nagu mudatilder, rüüt, väikekoovitaja, mudanepp ja kanalistest haruldane rabapüü.
Habekakk. Foto: Remo Savisaar
Muraka on üks Eesti suurimaid ja paremini säilinud soomaastikke. Seda läbib kirde-edela suunaline rabasaarte ja laugaste rida. Sellest põhjas on lodud ja vesised lagerabad ning lõunas puis- ja laukarabad. Muraka soostikku kuuluvas Ratva rabas sai alguse Eesti soode kaitse, kui 1938. aastal loodi sinna kotkaste kaitseks reservaat. Vanade lehtpuudega rabasaartel ja sooservades leidub lendoravatele sobivaid elupaiku. Muraka soostikku kuuluv Selisoo on laugaste ja älveste rikas raba, mis toetub läänekaares vastu Mäetaguse oosi.
Puhatu ja Agusalu soostik on üks viimaseid säilinud suuri siirdesooalasid Eestis. Siin on hästi jälgitavad soo kõik arenguastmed madalsoost rabani. Soostike saartel ja servades kasvab vanu looduslähedasi metsi. Poruni jõe kallastel kasvab väärtuslik põlismetsa ilmeline lammimets. Eesti soostikest suurimat, Puhatut, iseloomustab sopiline, laugaste ja järvedega ning paljude metsaste saartega maastik. Agusalu mosaiikset maastikku ilmestavad kõrgete kitsaste liivaseljandike ehk kriivade järsk vaheldumine väikeste soosiiludega.
Agusalu rabasaared. Foto: Sven Začek
Luited
Agusalu ja Puhatu soostikus asuvad Eesti ainsad mandriluited ehk kriivad. Alutaguse üheks sümboliks peetavad kriivad on justkui sillad raskesti läbitavates soomaastikes. Need luiteväljad tekkisid viimase jääaja lõpus, kui liustikest maha jäänud setteist vormis tuul ligi 200 kirde-edelasuunalist kitsast liivaseljandikku. Kriivad ja neid ümbritsevad sookooslused moodustavad viirulise maastikumustri. Kriivadel kasvavad peamiselt nõmme- ja palumännikud.
Peipsi järve põhjarannikule jääb Eesti pikim (ligi 32 km) liivarand ja luitestik, millest osa on võetud looduskaitse alla. Smolnitsa piirkonnas on inimesed luitestikku vähem mõjutanud. 5–15 m kõrgel luitestikul kasvab männik, sekka üksikud vanu tammepuid. Lõunasse avatud luitenõlval on lahtist liiva, sambla- ja samblikurohkeid lagedaid alasid. Peipsi põhjaranniku liivaterad tekitavad hõõrdudes heli, moodustades nn „laulva liiva“.
Mandriluited ehk kriivad Agusalus. Foto: Anne-Ly Feršel
Mõhnad, oosid ja järved
Mandrijää sulamisel kujunesid rahvuspargi alale Jõuga ja Kõnnu oosid, Illuka-Iisaku oosistik ja Kurtna mõhnastik. Jõuga ja Kõnnu oosid on pikad, järskude nõlvadega ja ligi 30–40 m kõrged. Siin asub kaks metsadega ümbritsetud järvede gruppi. Jõuga ja Kõnnu järvede kallastelt ja veest on leitud mitmeid haruldasi liike. Illuka-Iisaku oosistiku Tärivere mägi (94 m ümp) on üks Eesti kõrgemaid oose. Siinses kuuse- ja haavapuudega segametsas elavad lendoravad, kes leiavad siin varjumiseks ja pesitsemiseks sobivaid puuõõnsusi ning toitu. Kaitseala põhjaosas on Eesti suurima järvede tihedusega maastik – Kurtna mõhnastik ligi 40 järvega. Kurtna mõhnastiku vaheldusrikka reljeefi ja taimkattega maastikul on haruldasi liike ja väärtuslikke järvi, näiteks Valge- ja Ahnejärv. Kurtna on oluline puhkeala.
Narva jõgi, vanajõed ja luhaniidud
Rahvuspargi idaservas on Eesti suurima vooluhulgaga Narva jõgi. Koos Jaama ja Karoli vanajõgede ehk struugade ja jõeloogete vahele kujunenud lopsakate luhaniitudega on Narva jõe ülemjooksule kujunenud väärtuslik maastik. Vanajõed on Peipsi järve ja Narva jõe kaladele väärtuslikud kudemisalad. Struuga luht on pärandkultuurmaastik, mille säilimiseks on vajalik iga-aastane niitmine või karjatamine.
Karoli struuga. Foto: Anne-Ly Feršel
Mäetaguse tammik
Mäetaguse tammik on üks põhjapoolsemaid tammikuid Euroopas. Kõrged, kuni 300 aastat vanad, laiuva võraga puud on väga elurikkad, neil elab kümneid liike ja miljoneid isendeid. Tammiku ja seal asuva puisniidu ning puiskarjamaa hea seisundi hoidmiseks tuleb jätkata iga-aastast niitmist ja loomade karjatamist.