Harilaid on pikliku kuju ja lainja rannajoonega poolsaar rahvuspargi põhjaosas. Mõned sajandid tagasi oli Harilaid veel saar, nüüdseks on see ühenduses Tagamõisa poolsaarega. Suurema osa Harilaiust võtavad enda alla männimets ja vanast merelahest tekkinud järv – Laialepa laht. Mere kulutava-kuhjava tegevuse tulemusena muutub rannajoon Harilaiul, eriti Kiipsaare nukil, pidevalt. Seal paiknev tuletorn ehitati 1933. aastal poolsaare keskele. Nüüdseks on Kiipsaare majakas kaugel merevees.

Kiipsaare majakas. Foto: Martin Vesberg

Poolsaart iseloomustab mitmekesisus. Siin kasvavatest taimeliikidest on haruldasemad rand-ogaputk (Eryngium maritimum), rand-orashein (Elymus farctus) ja loim-vesipaunikas (Hydrocotyle vulgaris). Harilaiu piirkonda jääb ka üks Eesti suurematest väikese käopõlle kasvukohtadest. Kuivadel nõmmedel kasvab rohkesti erinevaid samblaid ja samblikke, liivasel rannikul rand-seahernest (Lathyrus maritimus), liiv-vareskaera (Leymus arenarius) ning rand-luidekaera (Ammophila arenaria).

Rand-seahernes. Foto: Maris Sepp

Harilaid on peatuskohaks läbirändel lindudele. Siinset piirkonda kasutavad talvituspaigana kogu maailmas ohustatud kirjuhahad. Kahepaiksetest esineb kõret (Bufo calamita) ja rabakonna (Rana arvalis). Harilaiust läänekaares paikneb Laevarahu loodusreservaat, kus lesivad meelsasti hallhülged (Halichoerus grypus). Nende ulgumine kostub ka poolsaarele.

Kiipsaare nukk on kajakatele ja tiirudele heaks puhke-ja toitumispaik. Foto: Kadri Paomees

Harilaiul on taastatud kõrede elupaiku. Selleks on liivikutelt eemaldatud sinna kunagi istutatud kultuurmännikuid ning loodud kõrele liikumiseks sobiv avamaastik ja kudemiseks sobivad veekogud. Sellest tööst võidavad ka paljud teised avatud liivikutega seotud liigid. 

Harilaiu avatud maastik. Foto: Allar Liiv