Karula ja Vilsandi noored looduskaitsjad pidasid ühist laagrit Karula rahvuspargis 11.-14. juulil. Ilmataat hoidis, terve laagri ajal ei sadanud tilkagi vihma, kuid polnud ka kõrvetavat kuumust. 

Esimesel laagri päeval alustasime pealelõunal kohe pärast laagri avamist ja lühikest tutvumist talgutööga. Enne töö ja pärast lõbu. Puhastasime must-toonekure toitumiskohta väikesest võsast Saera ojal, et suurel linnul oleks ruumi maandumiseks ja ohu korral kiireks lendutõusuks. Saime suure kambaga üllatavalt palju tehtud. Alles jäid oja kaldale suured puud, mis pakuvad varju, et väike võsa hoogsalt kasvama ei hakkaks. Saera ojal toimusid Eestimaa Looduse Fondi talgud 7–8 aastat tagasi. Õhtul kõneles Urmas Sellis jutte Karula must-toonekurgedest. Ühes videolõigus oli näha, kuidas emane kurg Kaia sööb kalasumbast korraga 52 kala, et need poegadele pessa viia. Kalu viiakse sumpa augusti lõpuni, kuni pojad lennuvõimestuvad.
Eestis on alla 30 paari must-toonekurgesid. Nende lennuraadius pesa juurest on keskmiselt 30 km. Karl teise territoorium on 850 ruutlikomeetrit – kui on vähem kalu pesa lähedal, tuleb lennata kaugemale toidu järele. Saatja kure seljas, mis annab infot igapäevastest lendudest, kaalub umbes 30 grammi.

Laagri teist hommikut alustasime kahepaiksete teemaga. Pikalt ja põhjalikult kõneles meile kahepaiksetest Elin Soomets – Alver Tartu Ülikoolist. Õppisime eristama laulu ja välimuse järgi erinevaid konni ja vesilikke. Saime teada Eesti 11 kahepaiksete liigist mõndagi põnevat. 

• Konnad kasvavad kogu elu, seepärast ongi vanad konnad suured kui labakindad ja suuruse järgi saab määrata nende vanust. 
• Üldiselt algab kahepaiksete sigimise aeg aprilli keskelt, kuid viimastel aastatel on see nihkunud ettepoole ja sel aastal alustati sigimisega juba 20. märtsi paiku. Oletatavalt on see kliimamuutuste mõju. 
• Konnade nahk peab olema niiske, sest osaliselt hingavad nad läbi naha. Märja naha pinnal lahustub hapnik (sarnane protsess toimub meie kopsudes).
• Konnade moondega arengus munadest kullesteks ja täiskasvanud loomaks eristavad teadlased 56 etappi.
• Mudakonna kullesel on kopsuhingamine.  
• Roheliste konnade kullestel on „kollased prillid“.
• Rabakonnad mulksuvad või kostavad kui kauge koerte haukumine, rohukonnad nurruvad.
• Looduses võivad kärnkonnad kasvada 15 aastaseks, hiljuti leitud rohekärnkonn oli 20-30 aastane eriti vana emane isend.
• Harilikul kärnkonnal on mürginäärmed kaitseks kiskjate eest, et ta maitseks kiskjatele halvasti. Ka kärnkonnade kullesed on mürgised ja kalad neid ei söö. Kährikud ja toonekured on õppinud aga sööma kärnkonnasid kõhu poolt ja jätavad alles mürginäärmetega naha.
• Vesilikel on väiksemad kodupiirkonnad, nt tähnikvesilikul 250 m. Rabakonnal aga 2-3 km.

Lõpuks püüdsime Ähijärvest ka kahvadega vee-elustikku. Saime ülevaate, et kolm mudakonna lompi keskuse juures olid liiga veevaesed, taimi täis kasvanud ja vajaksid puhastamist. Ähijärvest õnnestus kätte saada vaid mõned liigid (hinki, ujuri vastse, tigusid). Saarlased rõõmustasid rohelise konna nägemise üle, keda nende kandis pole. 

Pealelõunal õpetas Meelis Kihulane meile traditsioonilist puutööd. Õppisime punuma pajukoore ribadest paela. Kui metsas peaks nöörijupi või sidumisvahendi järgi tekkima ootamatu vajadus, on oskus kohe omast käest võtta. Õppisime, kuidas võtta kaselt tohtu ning kuidas valmistada tohust väikest marjatopsi. Selle anuma sees saab ka vajadusel vee keema ajada. Õhtul lõkke ääres põles küll üks sarnane tops ära, sest polnud ääreni veega täidetud. Jälle terake targem! Lõpuks tegime ka puulusika, millele põletasime õnaruse sisse söega. Mõned väikesed plaasterdamised käisid puutöö juurde.

Õhtul õpetas kogenud matkamees Mats Meriste veematka tarkuseid. Asuti kanuudega teele üle järve Plaagi laagriplatsile ja veepeeglilt sai pilgu heita poolele Ähijärvele. Lõunapoolsel Ähijärve veepeeglil on liikumiskeeld ja lõuna poole Sitiksaarest ka ei sõidetud. Noored said kolmekesi kaupa kanuudes harjutada veematkamist ning kena sõiduelamuse. Õhtuks keedeti lõkkel pangi täis värsket kartulit ja valmisid vorstikesed. Ühtviisi hästi maitsesid nii angervaksatee kui vaarikavarre - nõgese - metsmaasikalehe tee. Hiliste tundideni (peaaegu varaste tundideni) mängisid noored libahundi mängu. 
Hommikusöögiks oli energiarikas eine, makaronid hakklihaga, et jõuaks matkata. Enne matka jagas Mats soovitusi väikeste kenade metsajärvede, õõtsuvate õõtsikute, võimsate mändide ja kaunimate vaadete kohta Karulas. Iga grupp valis, kas tulla Ähijärve lõuna või põhja poolt,  sobiva marsruudi ja tuli rahvuspargi keskusesse omas tempos. Grupile anti kaasa kaart, laagri korraldaja ja matkajuhi telefoninumbrid, vesi, päts leiba, pakk komme. Igaüks sai taskusse 2 kurki ja vorstikest. Kella 11 paiku hakkasid matkajad liikuma ja pealelõunal, 15 ajal jõudsid esimesed kohale. Viimane matkagrupp saabus pool kaheksa, nad olid läbinud maastikul pea 25 km. Kõigil olid matkal omad seiklused – nõgesed, murdunud kuuskede ületamised, suur mägralinnak, mustikad, kohtumised teiste matkajatega või kaunis lai matkatee. Õhtul kosutas väsinud konte suitsusaun.

Viimasel hommikul tegelesime Jane Remmi juhatusel kunsti ja looduse teemaga. Huvitav arutelu sündis küsimusest, kas inimene on looduse osa. Kas meie loodu on looduse osa, kuigi see looduslikult ei lagune? See, mida nimetame looduseks, vahendame keele kaudu. Jane näitas pilte ja plakateid, kuidas kunst on lisaks teadusele me arusaamu loodusest mõjutanud ning kuidas kunst on võimas kommunikatsioonikeel. Ühtlasi toetab kunst teadust, olgu selleks joonistatud pildid liikidest määrajates või elutsükli kujutamine röövikust liblikaks. 
Artivism on suhteliselt uus mõiste, mis ühendab endas kunsti ja aktivismi. Näiteks taimedeks kehastunud kunstnikud saavad arusaama läbi kogemuse, mis tunne võiks olla taim.
Ähijärve ääres valmis esimese praktilise tööna soundscape –  joonistasime, mida mõne minuti jooksul kuulsime. Järgmine ülesanne oli joonistada, mida tundsime – igaüks sai valida kas puukoore, tarnamätta vms. Kolmas pilt oli kellegi teise silme läbi looduse kujutamine või hästi detailne joonistus ühest pisikesest detailist. Üks Karula poiss tegi pildi, mis tunne võiks olla võimsal ja suurel puul lageraielangil, kelle ümbert tema sõbrad ja liigikaaslased on raiutud. Et hoolimata oma vanusest ja suurusest võiks ta tunda end abituna.... Üks neiu aga tegi pildi, mis tunne võiks olla käbina. Valmisid ka kimalase vaade õiele, sipelga tee rohudžunglis jm. Viimaseks tehti pilt looduslike värvidega – lehtede, mulla ja õitega, mis parasjagu ümbruses kättesaadavad olid. Janel olid kaasas ka värvimullad, millega sai maalimist katsetada. 

Võtsime maha laagri lipud, jagasime tunnistused ning sõime koos laagri lõpukringlit. Saarlasi ootas ees pikk, kohalikke noori lühem kodutee. Oli hariv ja tore koosolemine!
Laagris osales 26 noort Karula ja Vilsandi rahvuspargist, korraldasid Helen Kivisild, Mahe Metsalu ja Mari Kala Keskkonnaametist.