Vilsandi rahvuspargi üheks eesmärgiks on Lääne-Eesti saarestiku kultuuripärandi kaitse ja tutvustamine. Rahvuspargi kultuuripärand on kultuurmaastikud, piirkonnale iseloomulik ja eripärane materiaalne ja vaimne pärand, keskkonnaga seotud traditsiooniline inimtegevus ja selle väljendus kinnispärandis ja rahvakultuuris, kõik rahvuspargi alaga seotud kultuuriavaldused - kinnisobjektid (hooned, sillad, kraavid, teed, matmispaigad, kiviaiad, puud, kõlvikud), ajalooline maakasutus, töövõtted, käsitööesemed, keel, rahvaluule, kohanimed ja kohapärimus kui ka Vilsandi looduse sajandipikkune teaduslik uurimine ja kaitse.
Kultuuripärand on hõlmanud kunagi kogu rahvuspargi territooriumi, alates ajaloolise maakasutuse loodud pool-looduslikest kooslustest, heina- ja karjamaadest kuni tänapäevani säilinud külamaastikeni. Ehkki maakasutus on viimaste aastakümnete jooksul oluliselt muutunud on siiski võimalik lugeda maastikel ammuseid asustusmustreid.
Loona mõisa peahoone. Foto: Allar Liiv
Rahvuspargi ja selle lähiümbruse vanimad asustusjäljed on kiviaegsed Loona, Undva ja Pajumõisa hülgeküttide ning kalurite asulakohad, pronksiaegsed matmispaigad Loonal, Kureverel, ja Lümandas. Vanimast maaharimisest annavad tunnistust muistsed põllukivihunnikud Kureveres ja Loonal. Kui vanimad arheoloogilised leiud viitavad Baltimaadelt pärit asukatele, siis edasi sagenevad juba Skandinaavia päritoluga leiud ning koha- ja perenimed. Vilsandi rahvuspark kuulus tervikuna Kihelkonna kihelkonda. Talumaad olid küllaltki suured (60-70 ha), aga kuna põllumaa ei olnud kuigi viljakas, jagus saagist vaid oma perele. 19.saj. algul tekkisid ka väiksemad vabadikukohad, kus peremees sõitis merd, käis laevu ehitamas või kaugemal ehitustöödel ja ülejäänud pere pidas pisikest talu. Olulist elatist ja tulu saadi kalapüügist.
Rahvuspargi pärandmaastik on viimase aastasaja jooksul oluliselt muutunud. Tuulikute, tuletornide, sadama- ja lautrikohtade, kiviaedade ja põlisküladega avamaastik on metsastunud, paljud karja- ja heinamaad (kohalikus keeles niidud) on kasutusest väljas või kadastunud, tuulikud, tuletornid ja militaarrajatised on kaotanud oma algse eesmärgi ja püsivad vaid tänu omanike hoolele. Piirkonna kolmest mõisakompleksist on hävinud Atla ja Kuusnõmme. Loona mõisa peahoone koos aitade, lauda, tõllakuuri ja pargimajaga on taastatud ja kasutuses rahvuspargi keskusena. Rahvuspargi alale jääb ka Abaja lahe ääres Rootsiküla mõisniku poolt 1924. aastal rajatud Eesti esimese mudaravila asukoht ning Pajumõisa suvemõisa koht Oju külas.
Ilaste pukktuulik. Foto: Allar Liiv
Vilsandi rahvuspargis on säilinud mitmeid kauneid talukomplekse ja üksikhooneid. Rehielamu on vanemaid eluhooneid, millest vaid mõned üksikud on tänaseni säilinud. Taluõuel olid aidad (kohalikus keeles hooned) riiete-, liha-, kala- ja vilja hoidmiseks, looma- lamba- ja sealaut ning ühise katuse alla ehitatud suitsusaun-suveköök, kus tehti ka lihtsamaid sepatöid. Kohalikuks eripäraks on veel ratastemajad (kohalikus murdes rattad = vanker) ja suitsuahjuga tuhlistoad, kus talvekartuleid säilitati. Ka talu- õued olid sageli kiviaedadega eraldatud puhasõueks, aiamaaks ja loomade aladeks.
Suuremad sadamad on olnud Papissaares, Atlas ning Kiirassaares. Papissaare sadam on olnud alates 19.sajandi lõpust oluline laevaehituskoht, kuid enne esimest maailmasõda rajati sinna vesilennukite baas, millest tänaseni on osaliselt säilinud angaarid. Papissaare sadamasse viib Kihelkonnalt 3,1 km pikkune muinsuskaitse all olev munakivitee. Jaagarahu oli enne teist maailmasõda piirkonna olulisim reisi- ja kaubasadam, kust veeti välja ka lubjakivi keemiatööstuse tooraineks. Omalaadne pärand on külade ühiskasutusega lautrikohad. Üks paremini säilinuid on Pitkanina lautrikoht ja kiviaiaga eraldatud võrguaed Kuusnõmme külas, kus rannal veepiiril on lautritest säilinud paarkümmend kivirida. Veidi eemal olid võrgukuurid püügivahendite hoidmiseks ja vabud (võrguaiad) võrkude klaarimiseks. Ka kaugemalt tulnud kalameestel olid oma võrgu- ja paadikohad. Püügihooajal pakuti rannataludes neile öömaja. Kala müüdi või vahetati muu toidukraami vastu. Aakrikku ehk tormi toodud varandust käisid kõik rannalt otsimas. Mere toodud adru ehk muda kasutati põllurammuna.
Lautrikohad Pitkaninal on tänaseni säilinud. Foto: Maris Sepp
Vaimse pärandi säilimine sõltub eelkõige kohalikest inimestest, kes on kasvanud oskuste ja teadmistega või mujalt tulnutest, kel on jätkunud huvi neid omandada. Koos põllumajanduse mehhaniseerimisega muutunud töövõtetega võib hääbuvateks oskusteks lugeda ka laevaehituse kadumist pärast teist maailmasõda. Põlistest oskustest on säilinud traditsioonilise käsitöö kõrval tõrvaajamine, lubjapõletus ning kohalike toitude nagu pallide, pannileiva, koduõlle valmistamine ja taastumas pütinguahjus kala suitsutamine. Rahvuspargi suulises pärimuses kohtab rohkelt tondijutte, mida võiks ehk võrrelda rootsi trollimuistenditega. Tänaseni on veel säilinud üksikutes peredes kohaliku murdekeele kandjaid.
Kultuuripärandit kaitstakse rahvuspargis kunagise asustusmustri jälgede, maakasutuse ja hoonestusjoonise arvestamisega tänapäevastes planeeringutes, ehituspärandi võimalikult algupärast säilitamist võimaldavate töövõtete õpetamisega, kunagiste oskuste taaselustamisega ja pärandväärtuste propageerimisega. Viimastel aastatel on kultuuripärandi koolitusi kohalikele elanikele rahastatud SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektide abil