Käsitöö pärand
Rahvariided
Matsalu leh rannikule jäävad järgmised kihelkonnad, kus rahvariided erinesid veidi naabritest, kuid olid ka üksteisest mõjutataud: Ridala, Martna, Kirbla, Lihula, Karuse, Hanila.
Naise rõivakomplekti kuulus kahar pikitriibuline seelik. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. Seeliku allääre kaunistuseks õmmeldi ka värvilisi riide- või kardpaelu.
19. sajandi keskel hakati valmistama ruudulisi seelikuid.
Igapäevaselt tööd tehes kandsid naised lihtsat takust või linast puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinist tööseelikut. Leina ja paastu ajal kanti vastavalt moele, kas sinist triibu- või ruudulist seelikut.
19. sajandi lõpul hakkasid naised valmistama neolõngadest (värvimisel mähiti lõngavihtidel teatud kohad linase niidiga tihedalt kinni, nii et need jäid värvivabaks) kujundatud mustriga seelikud nn lapilisi seelikuid.
Lihula ümbruskonnas läks moodi 1920- ndatel aastatel tikitud ehk roositud seelikud.
Meeste riietuse juures märgitakse, et need valmistati villasest sinisest, lambapruunist või –mustast riidest, ka nahast. Püksid olid veidi alla põlve ulatuvad sääred ja sellest tulenevalt nimetati neid põlvpüksteks. Viimased olid eest nööbitava lakaga, kehasse õmmeldud ja kolme vasknööbiga säärelahkmel. Jõukas peremees kandis seemisnahast valmistatud kintspükse.
Suvepüksid olid valged linased või takused. Talvel aga tõmmati linaste pükste peale veel villased püksid. Hiljem kandsid mehed jalas pikki pükse.
Lihula ja Kirbla meestele hakati 19, sajandi alguses tikkima esilapiga punase niidiga ristpistes kaunistusi.
Ridala mehe särk oli lihtne ja valmistati üleni ühesugusest linasest riidest. Särk ulatus veidi allapoole põlvi. Meeste särk oli enamasti väga tagasihoidlikult kaunistatud või kaunistusteta. Särgi piluga ääristatud rinnalõhik kinnitati kurgu alt hõbedase või vaskse preesiga.
Särgi peal kanti lühemat pintsakulaadset kuube ehk vatti. See oli pikk-kuue pihaosa sarnane. 19. sajandi keskel valmistati vatt potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusadel õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vati kraed kanti püsti. Vatil oli kaks rida vasknööpe hõlmadel ja taskud. Suveks tehti ka linaseid vatte.
Peas kanti tumepruuni, laieneva rummuga vildist kaapkübarat. Talvel kandsid mehed lambanahkseid kõrvadega kalmukmütse ja peakotti paslikut. Suvised mütsid olid linased kootud mütsid või siiludest kokkuõmmeldud murumütsid, millel keset pealage oli tutt.
Rahvarõivad hakkasid tarvituselt kaduma 19. sajandi viimasel veerandil, asendudes vähehaaval linnalõikeliste riietega (ülikond meestel, kaapotkleit naistel). 20. sajandi teiseks veerandiks oli rahvarõivas igapäevaselt tarvituselt kadunud. Särgikrae all kanti sõlme köidetud sitsirätikut, mis kraed üleval hoidis. Rätiku sõlm seoti kurgu alla. Vaata põhjalikumalt Lääne-Eesti rahvariided
Vaibad
Tekstiilipärandi eripärasemad ja kaunimad on tikitud ja patselapilised (kasutatud ka patsulapilised) vaibad Patselapilisi käsitöötekke kudus Ullaste külas Epp Kärvet veel viimase aastauhande vahetusel ja neid kingiti Pärnu Antropoloogiafilmide võitjaile.
Patselapilise teki kudumine Lihulas kultuuripärandi koolitusel 1918. Foto autor Krista Kallavus
Lihula lilltikand on osa vaimsest kultuuripärandist. 2017. aasta suvel filmiti Lihula mõisas Lihula lilltikandis teki valmimist ja tööprotsesse. Videoklippi saab vaadata operaatori Eduard Lauri Facebook lehel.
Ehted
Kuulsad olid ka Matsalu lahe ümbruse kihelkondade kaelarahad ja paatrid. Lihulas elas 19 sajandil mitmeid hõbeseppasid, kelle tööd levisid kiiresti ümber Matsalu lahe ja Saaremaalegi.
Ehtekomplekti kuulusid: helmed, paatrid (mitmest helme‑ ja kannaga hõberahade reast koosnev kaelaehe), suured sõled ja hõbesõrmused. Juba tüdrukueast peale kanti kaelas helmeid. Argipäeval kinnitati särk väikese sõlega, pidupäeval kasutati lisaks suuremat kuhiksõlge või silmadega preesi.
PAADID
- Matsalu ühepuuvene. Vene ehitamiseks valiti kõigepealt õige puu. Valdavalt tehti neid veesõidukeid haavapuust, kuid võidi kasutada ka pärna. Loe lähemalt teadusajakirja Studia Vernacula
Laudadest lootsik ehk ruup
Näitena on Penijõe matkaraja ääres lootsik, mis valmis lootiku koolitusel
Laastude ja pajuvitste kõrval kasutati punumismaterjalina järvekaislat ja õlgi, roost valmistatud kroonid kaunistasid jõuluaega.