Ühiskeel

Rehetoa aken on lahti ja esiku uks praokil. Seinad on siin kõik nõgised, põrand tehtud savist. Sepikud-karaskid küpsevad ahjus, pajas keevad kartulid ja naerid, sealt tõuseb auru üles. Isa ja vanaisa on pannud uue redeli ahju äärde seina najale. Meie vanaema, triibuline seelik seljas ja pastlad jalas, istub kangaspuude taga ja koob kangast, süstik teisel käes. Tüdruk tuli tänavat kaudu, läbi värava, saunast koju, andis emisele, jäärale, lehmadele ja muudele veistele juua. Onu läinud hommikul köiega metsa taha naabri tallu, vabadiku juurde. 

Väljas päike ei paista enam, vaid sajab. Must pilv on meie kohal, ta vajub sohu. Kaugelt kostab sagedasti pikse mürinat, ka välku on näha. Öeldakse, et eile öösi olevat mujal pisut ööbiku laulu häält kuuldud. Nõnda läheb meil see ilus suvine laupäev õhtule. 

Tekst on koostatud A. Saareste teksti järgi teoses „Petit atlas des parlers Estoniens. Väike Eesti murdeatlas“ Uppsala, 1955.

• Matsalu rahvuspark - Martna murrak (Haeska küla)

Rihetoa ake o lahti ja toaesise uks paokil. Seinäd o sii kõik nõgised, parand sauest. Sepikud-karaskid `küpseväd `ahjus, paea sees keeväd kardoled ja naired, sält tõuseb `auru ülesse. Isä ja taet o pannod uue kartsa aho ääre seinä naeale. Meite memm, triibolene (~ küit) siilik sel´gäs ja pastlid jalgas, estob tel´ge taga ja kujub kangast, süstipoel teisel käe. Tüdrik tuli tanabad kaada, läbi väräku, saanast koeo, andis emissele, jääräle, `lehmele ja teiste veistele juua. Oni läind omingo köiega metsa taha `teise peresse, saanamehe juur(d)e. 

`Välläs pää ei pas´ta änäm mette, nüid saeab. Must pelv oo meite kohes, tä vaob soho (`soosse). Kaugelt kostab sagedaste pitkse mürinäd, valko oo koa nähä. Öötse, et eele öösi olle maeal vähä ärjälenno laulu äält kuuldod. Nõnna lähäb meitel se elos suine lauba õhtole. 

• Karula rahvuspark - Karula keel (tõlkinud Urmas Kalla, Mariko Faster, Kaido Kama)

Rihetarõ paja om vallalõ ja vüürüse uss poiukulõ. Saina omma siin kõik nõedse, põrmand om savist. Vadsa-karaski küdsäse ahul, paa seen kiise karduli ja nakri, säält nõsõs tossu üles. Esä ja vanaesä omma pandunu vahtsõ redeli ahu viirde saina nõalõ. Mi vanaimä, joonilinõ prunts sällän ja tsuvva jalan, istus piili takan ja kuda kangast, tsoluk käen. Tütrik tull´ tanumat kaudu, läbi värte, sannast kodu, and´ immissele, oinalõ, lehmile ja muilõ eläjile juvva. Unu ollõv lännü ummugu köüdsege mõtsa taadõ tõsõ tarõ manu, kantnigu (popsi) poolõ.

Vällän päiv ei paistu inäp, vihma satas. Must pilv om mi kottal, tä vaos suu poolõ. Kavvõst kuuldus peris sagõdalõ pikse mürinät, välki om ka nätä. Üteldes, et iilä üüse ollõv veidükene siska lauluellü kuultu. Nii lätt meil seo illus suvinõ puulpäiv õdakulõ.

Kuula Karula rahvuspargi murrakut.

• Vilsandi rahvuspark - Mustjala murdetekst (Evi Kiks ja Lea Iisop) 

Rehetua ake o lahti ja koja uks paokili. Seinad o sii  keik tahmased, parand sauest. Sepigud-karaskid küpsevad `ahjus, katla sihes keevad tuhlid ja naarid, seelt töuseb auru üles. Taet ja isaisa o pannud uie karssa ahju ääre seina nöale. Meite vanaeit, kiut kuub üll ja pastlid  jalgas, istub kangaspuude taga ja kujub kanast, uigoda teisel kee. Tidrik tuli tänagud kaudu, läbi värigu, saunast kojuse, andas utsadele, jäärule, `lehmadele ja muude elajatele juua. Isavend läind oomiku puhti aetud kövekimbuga metsa taha `teise perese, vabaniku juure. 

`Väl´las päike ei paista änam, juba saeab. Must pili o meite kuhas, ta vajub soose. Kaugelt kostab sageli köve mürinad, ka valku o nähja. Öötse, et eile ööse olla mujal pireke ööbigu laulu äält kuultud. Nenda leheb meitel se kena suine laupä ödagule.

• Alutaguse rahvuspark - Jõhvi murrak 

Reitua akken on `lahti ja porstua uks `raokalli (`raoli). `Seinäd `onvad siin kõik nõgised, tuba save põrandaga. Nisuseppikud ja karaskad `küpseväd `ahjos, paa sies `kieväd `kartolid ja `naurid, sääld `tõuseb `öürü üles. Isä ja äi `onvad `panned `uuve redeme `ahjo `ääre, `seinä nõjale. `Meie ämm, `triibuline (`vüödiline) alene `seljäs ja `paslid jalas, `istub `kannas`jalgo taga ja kuob `kannast, `surnukas `tõisel kääs. `Tütrik tuli kuru kaut, läbi verävä, `saunast kodo, `andas emisselle, `pässile, `lehmile ja `muule (`tõisele) `karjale `juuva. Ono on mend `ommiku kogo lappatod `köiega `metsä taha `tõisetua pereje, vabadiku `juure.

`Välläs ei `paista enämb päiv mitte, `vaide sadab. Must `pilve on `meie kõhas, tämä vajob soho. `Kaugeld `kuulub `tihti `äiäkese mürinä, ka `välku on nähä (lüöb). `Üöllä, et `eile `üöse piäb õlema mõjal vähä `üöbika (`künni`linnu) `laulu ääld `kuuldod. `Ninda lähäb meil sie ilos suvine `laupane päiv `õhtalle.

• Lahemaa rahvuspark - Kuusalu murrak

`Reietoa akkun on `lahti ja koa uks ragusilla. `Seinäd siin on kaik nogised, `permand savest. Sebiked ja `ohrakaraskid `küpseväd `ahjus, paa siess `kieväd `tuhlid ja `naurid, sield `touseb `häürü üles. Taat ja äi on `panned `uu(v)e `retlime `ahju `ääre (`juure) `seinä nojale. `Meie ämm, `vüödiline (`riibuline) `ümbrik (`sielik) `seljäss ja sippud (`paslid) jalass, `istub `kannas`puie taga ja kudub `kannast, sukulane `toisel (tääll) kääss. `Tütrik tuli tanuva `müödä (kaut), läbi verävä, `saunast kuo, ans emikselle, `pässüle, `lehmile ja `muile `veistele `juua. Onu on mend `huomigu kogu`rinnitud `köüe`kimbuga `naaburi peresse, vabadigu `juure.

`Ouvess päiv enämb ei `paista, sadab `vaide. Must pilv on `meie kohass, tämä vaju `suosse. `Kaugald `kuulub `tihti mürinäd, ka `välku on nähä. `Üöllä, et `eile `üösel pidi olema `muual vähä `üöbigu `laulu hääld `kuuldud. `Ninda `lähte meil se suvine lauppäiv `ehtulle.

• Soomaa rahvuspark - Kolga-Jaani murrak

Rehetua aken on lahti ja eesiku uks paokille. Seen´äd on siin puha (kõik) tahmased, põrand savist. Nisuleväd-karaskid küpseväd ahjus, paea siis keeväd muldõõnad ja nairid, siält tõõseb auru ülesse. Isä ja vanaisä on pand uue redeli ahju äärde seen´ä naale. Meie vanaemä, vöödilene (triibulene) körtsik sel´läs ja pastlad jalas, istub tel´gede taga ja kuub kangast, süs´tik teesel käes. Tüdrek tul´li tanavid kaudu, läbi väräti, saanast kodo, an´dis emmisselle, oinalle (pul´loinalle), `lehmädelle ja teestele (munde) luumadelle juua. Ono läind ommoko kokkokeritud köiega metsa taha testele, saanamehe juurde. 

Väl´läs päe ei pas´ta enäm, nüid satab (sadab). Must pil´v on meie kohal, vaeob soho. Kaugel müristäb tihti, välku on kua nähä. Öeldässe, et eelä üüssi oleva maeal veedi(ke) üübiku laulu äält kuuldud. Nõnna lähäb meil si ilus su(v)ine lauba õhtalle. 

Kuula Soomaa rahvuspargi murrakut.