Otepää noored looduskaitsjad võtsid aga ette jalgrattaretke Võrtsjärve kallastel, sest Võrtsjärv on Otepääga otseselt seotud. Just Pühajärvest saab alguse Võrtsjärve lõunatippu suubuv Väike Emajõgi. 
Võrtsjärve ja selle lähiümbruse tundmaõppimist alustasid noored giidituuri, kalapüügi ja parvesõiduga järvemuuseumis.

Seejärel sõideti kohalikke teid pidi Võrtsjärve lõunatippu. Jalgratturid said omal nahal kogemuse, et Võrtsjärvest idas on küllalt palju metsa, samas on küllalt palju kuivendatud alasid. Saadi aimu, mis asi on polder. Suurima elamuse pakkus osalistele merikotka pere nägemine. Sõidukilomeetreid kulus üle 40.

Ööbimispaika Vooremäel jõuti juba pimeduses. Telkimine ja ühine toiduvalmistamine lõkkel on sellise matka oluline osa iga ilmaga. Sel korral oli nii mõnelegi esmakordseks kogemuseks banaani-šokolaadi maiuse küpsetamine lõkkel. Meelehärmi tegid paarile telgirahvale vapsikud, kes leidsid noorte maiustused kiiresti üles. Õnneks sai ka see mure lahenduse.

Järgmise päeva sõit Võrtsjärvest läänes toimus küllalt palju põldude vahel. Samas on siin suur Arumetsa raba, mille kohta limnoloogiateadlased rääkisid, et käisid omal ajal üle Võrtsjärve sinna marjule. 

Suislepas – jah, just sellest Eestimaa paigas on aretatud imemaitsev suislepa õunasort – kosutas jalgratturite kehasid jahe Õhne jõe vesi.

Jõudnud peale 20 km Kivilõppele, võtsid kalakaitsekordonis osalisi soojalt vastu inspektorid Jaanus ja Aivar Viljandi büroost, kes jagasid oma töö eripärasid. Osalejad said proovida ka inspektori kaitsevarustust ja isegi vaadata öönägemisprillidega. Ühe laagrilise sõnul ta ei oleks osanud arvata, et inspektorite varustuses on käerauad. 😊

Peale maitsvat õhtusööki hüpati taas ratastele, et minna Soele ujuma. Kuna eelmine öö oli jäänud lühikeseks vapsikute tõttu ning päev palav ja väsitav, tuli sel öösel eriti hea uni.

Kolmas kursusepäev toimus Kivilõppel kohapeal biloogiakandidaadi Külli Kanguri juhendamisel. Osalejad said kokkuvõtliku ülevaate magevee olukorrast Eestis ja maailmas ning selle mõjust inimesele. Samuti saadi vastus küsimusele, miks on järvede uurimine ja pidev pikaajaline jälgimine (seire) oluline. Omal käel prooviti järveuurija tööd: Secchi kettaga vee läbipaistvuse mõõtmist, batomeetriga veeproovi võtmist erinevatest sügavustest, tööd põhjamuda ammutiga ning kahvadega pinnaveeloomade püüdmist-määramist. 

Otepää noore looduskaitsja kursusel osales 15 noort Otepäält, Tartust ja Tallinnast.