Rabad

Endla soostik on kujunenud pärast viimast jääaega siit taandunud Suur-Endla jääpaisjärve kinnikasvamisel. Kliima soojenemisel algas madalamate järveosade soostumine. Siinsed sood on oma arengus jõudnud enamuses raba faasi, vähem leidub madal- ja siirdesoid. Rabasid eraldavad üksteisest jõed, järved, metsad ja soosaared. Ida-Eestile tüüpiliselt on siinsete rabade keskosa kumeram ning laukad ja älved on kaarjalt keskosa ümber. Kujunenud märgalakompleksi on inimene mitmel moel oma soovi järgi ümber kujundada püüdnud, eelkõige kraave kaevates ja veetaset langetades.

Endla looduskaitseala vanimaks ja ühtlasi suurimaks rabaks on Linnusaare raba (1250 ha), mille vanuseks hinnatakse 9500 a. Männikjärve raba, mille maksimaalne turbakihi paksus on 7 m, on küll suhteliselt väike, aga see-eest hästi tuntud. Läbi raba kulgev laudtee on teadlastel ja loodussõpradel juba üle 60 aasta võimaldanud mugavalt seda märgala kuiva jalaga uurimas ja nautimas käia. Rabad kui puhta vee hoidjad, kliima reguleerijad ja veel mitmel moel olulised elupaigad on Endlas hästi väärtustatud.

Laukad ja kidurate männid ilmestavad raba. Foto: Elo Raspel

Kidurad männid kasvavad rabas vaid paari meetri kõrgusteks. Foto: Elo Raspel

Metsad

Suurem osa Endla looduskaitseala metsadest on liigniisked ja kuivendusest mõjutatud. Need on heaks puhvriks väärtuslikematele aladele. Vähem leidub soometsi ja viljakal pinnasel kasvavaid salumetsi.

Järved

Looduskaitseala suurim järv kannab samuti Endla nime. Endla järv (287 ha) on kõige saarerikkam Eesti järv – lisaks 6 mineraalmaa saarele on siin mitu turbast ujuvsaart. Kaitsealal järgnevad suuruselt sellel Sinijärv ( 42,9 ha), Männikjärv (17,6 ha), Sinilaugas (1,7 ha), Tulijärv (1,3 ha). Kaasikjärv on praktiliselt kinni kasvanud. Kõik need on kunagise Suur- Endla jäänukjärved. 

Suhteliselt madalad ja taimestikurikkad veekogu on head veelindude elupaigad. Järvede veetaset on koruvalt alandatud. 1872 a ühendati Endla järv läbi raba kaevatud kraaviga (Räägu kanaliga) Sinijärvega ning nende veed juhiti edasi Põltsamaa jõkke. Hiljem süvendati Räägu kanalit veelgi, mille tagajärjel niigi madalaveelise Endla pindala vähenes 70% ning Sinijärvest jäi järele porine nõgu, mille põhjas tehti heina. Praegu hoiab Endla ja Sinijärve veetaset Räägu kanalile ehitatud kärestikuline pais. Mõlemas järves on head elutingimused järvekarpidele, linaskitele, haugidele, ahvenatele, särgedele ja veel mitmele kalaliigile. Üle Endla järve ja läbi rabade kulges varem talitee, mis oli mitmeid sajandeid ühendustee Tartu ja Tallinna linnade ja vahel.

Suvine Endla järv. Foto: Elo Raspel

Suvine Endla järv. Foto: Elo Raspel

Allikad

Pandivere kõrgustiku nõlvaala allikad, mis Norra-Oostriku allikate rühmana looduskaitsealale jäävad, asuvad samuti metsa vahel. Karge ja puhas vesi, mis maapinna lõhedest tõusu-, lange- ja imballikatena välja voolab, on tundlik reostusele. Suuri allikatõuse on 30 ringis, väiksemaid ei jõua kokku lugedagi. Siin asub Eesti sügavaim allikas- Sopa (4,8 m, vooluhulk keskmiselt 60 l/s). Suurim allikateala on Metsanurga oma 13 allikaga. Värviallikas on eriline oma vee polümetallide suure sisalduse poolest. Aastaringselt suure vooluhulgaga allikad nagu Oostriku (keskmiselt 130 l/s) ja Võlingi (keskmiselt 220 l/s) annavad alguse vooluveekogudele, mis omakorda Põltsamaa jõkke suubuvad. Kiirevooluline allikavesi on sobiv elupaik jõeforellidele.

selgeveeline allikast alguse saav Võlingi oja ei jäätu ka talvel

Vilbaste siniallikas Võlingi ojal. Foto: Tarmo Mikussaar

Liigirikkus

Endla looduskaitsealal on kohatud üle 180 linnuliigi. Paljudele neist meeldib läbirändel puhata või pesitseda Endla järvel. Endla järve võibki lugeda Eesti kõige linnurikkamaks järveks. Linnufaunas on mitmekesiselt parte, tiire, pütte, hanesid, luiki, roolinde, loorkulle. Vete kohal peavad jahti meri- ja kalakotkad. Metsas ja rabades võib kohata kaljukotkaid ja metsiseid, tetresid ja laanepüüsid, sookurgi ja konnakotkaid.

Lauluikede (Cygnus cygnus) pere rabalaukal. Foto: Edgar Karofeld

Tänu veekogudele on siin mitmeid poolveelise eluviisiga imetajaid – kobrast, saarmat, minki. Suurel praktiliselt inimtühjal alal tunnevad ennast hästi ka karud, hundid, ilvesed ja põdrad. Kokku on imetajaid leitud 42 liigist. Liigirikas on ka kahepaiksete ja roomajate fauna – rästik, nastik, vaskuss, rohelised ja pruunid konnad, harilik kärnkonn ja tähnikvesilik on kõik siin elavad kaitsealused liigid. Ämblikke on teada 160 liigist, putukafaunas on arvukamad just rabade ja veekogudega seotud liigid.

ujuv kobras

Ujuv kobras (Castor fiber). Foto: Tarmo Mikussaar

Seenestik on Endla looduskaitseala keskmiselt liigirikas, leitud on 400 liiki. Sammaltaimi on Endlas rohkem kui samblikke, neist mitmed on haruldased. Soontaimi on kaitseala teada 452 liigist. Suurem liigirikkus on lääneosas allikate piirkonnas, kus kasvab ka mitmeid orhideesid (nt kaunis kuldking, soohiilakas, soovalk jt). Endla järves kasvab haruldane veetaim nõtke näkirohi.

Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) on orhideede hulgas kõige suurem. Foto: Elo Raspel