Alam-Pedja loodusmaastikus on läbi aegade olnud oma koht ka inimesel. Piirkonnast on teada kaks keskmise kiviaja asulat: Siimusaare (kunagise Suur-Võrtsjärve läänekaldal) ja Haudemäe (põhjakaldal). Leitud kalapüügiriistade hulga järgi võib järeldada, et muistsete inimeste tähtsaks elatusallikaks oli kalapüük. Esimest korda on kirjalikes allikates mainitud Palupõhja küla 15. sajandil.

Võrtsjärve madalikul paiknev Alam-Pedja looduskaitseala on suurte soode ja põliste metsade, looklevate jõgede ja laiade luhtade piirkond.

Jääajajärgselt, 7 500‒10 000 aastat tagasi, lainetasid siin veel Suur-Võrtsjärve veed. Veepinna alanemisel maha jäänud jäänukjärved kasvasid aja jooksul kinni. Tänaseks on nendest kujunenud rabamassiivid: Põltsamaa, Laeva, Umbusi, Soosaare, Meleski ja Sangla raba.

Alam-Pedja on suurte soode, märgade metsade ja lammide ning looklevate jõgedega paikkond. Hõre asustus ja vähene majandustegevus on võimaldanud siinsetel maastikel areneda looduslikult. Selleks et külastajad saaksid matkata, kuid samal ajal loodus saaks võimalikult omaette toimetada, on kaitseala äärealadele loodud matkarajad. Juurdepääs kaitsealale on võimalik idast Tallinn-Tartu maanteelt, lõunast Tartu-Viljandi maanteelt, läänest Vaibla–Meleski–Kolga-Jaani teelt ning põhjast Pikknurme–Kamari–Põltsamaa teelt. 

  • 1931. aastal tegi Gustav Vilberg ajakirjas Eesti Mets ettepaneku luua Alam-Pedja piirkonda suurepinnaline kaitseala.
  • Alam-Pedja looduskaitseala loodi 1994.
Asu jälgima