Loodus

Võrtsjärve madalikul paiknev Alam-Pedja looduskaitseala on suurte soode ja põliste metsade, looklevate jõgede ja laiade luhtade piirkond.

Jääajajärgselt, 7 500‒10 000 aastat tagasi, lainetasid siin veel Suur-Võrtsjärve veed. Veepinna alanemisel maha jäänud jäänukjärved kasvasid aja jooksul kinni. Tänaseks on nendest kujunenud rabamassiivid: Põltsamaa, Laeva, Umbusi, Soosaare, Meleski ja Sangla raba.

Soomaastikke liigestavad jõed: kaitsealal on 12 vooluveekogu pikkusega u 115 km ja 57 vanajõge pikkusega u 51 km. Siinse ala veerežiim sõltub eeskätt Võrtsjärve ja Emajõe veetasemest, kaudselt mõjuvad ka Pandivere kõrgustikul toimuvad protsessid. Tasase reljeefi ja jõgede väikese langu tõttu on pinnavee äravool raskendatud. Suurvee ajal väljuvad jõed voolusängidest ja võivad üle ujutada ligi kolmandiku kaitsealast. Eriilmelised vanajõed on keskmiselt 30‒40 m laiad ja 2‒4 m sügavad, need on olulised kalade kudemisalad ja noorkalade kasvupaigad.

Alam-Pedja looduskaitsealale iseloomulikeks metsadeks on eeskätt märjad madal- ja siirdesoometsad ning lammi-lodumetsad. Põltsamaa ja Pedja jõe äärsetel kaldavallidel on kildudena levinud perioodiliselt üleujutatavad liigirikkad lammimetsad, soosaartel on säilinud põliseid laane- ja salumetsi.

Alam-Pedja looduskaitseala üheks väärtuseks on Eestis ja Euroopas haruldased lammi- ehk luhaniidud – need on perioodiliselt üleujutatavad viljakad jõeäärsed niidukooslused. Alam-Pedja lamminiidud asuvad Põltsamaa, Pedja, Umbusi, Pikknurme, Laeva, Elva ja Emajõe lammidel 3 835 hektaril.

Emajõgi. Foto: Sven Začek

Elustik

Peaaegu inimasustuseta ala pakub inimpelglikele suurulukitele ja linnuliikidele häid varje-, toitumis- ja pesitsusvõimalusi. Vanade loodusmetsade ja soode mosaiikmaastikus kohtab hunte, karusid ja ilveseid, meri- ja kaljukotkaid, metsiseid ja must-toonekurgi, kindlaks on tehtud ka rabapüü ja väikepistriku esinemine. Alam-Pedja looduskaitseala on väga oluline elupaik Euroopas väga haruldasele suur-konnakotkale.

Ulatuslikud lamminiidud on väga linnustikurikkad, eriti kevad- ja sügisrände ajal. Suurte rändekogumitena toituvad ja ööbivad siin väike- ja laululuik, raba- ja suur-laukhani. Kaitseala lamminiidud on üks tähtsamatest rohunepi pesitsusaladest Baltimaades.

Jõgede arvukamad kalaliigid on särg, latikas, säinas ja haug, mitmed Emajõe lisajõed on lõhilaste elupaigad. Haruldasematest kalaliikidest on esindatud säga ja tõugjas, samuti vingerjas, hink ja võldas. Limustest elab Põltsamaa jõe kiirevoolulistes osades paksukojaline jõekarp.

Haruldasematest taimeliikidest on kaitsealal esindatud lehitu pisikäpp, kollane kivirik ja soohiilakas.

Palupõhjas on Eesti suurim tiigilendlaste poegimiskoloonia.

Kaitsealal on registreeritud 485 liiki soontaimi, 184 sambla-, 680 seene-, 272 sambliku-, 22 limuseliiki. Alalt on leitud hinnanguliselt 50% kõikidest Eestis registreeritud putukaliikidest, kusjuures kiililiike on leitud 32, suurliblika liike 410 ning mardikalistest üle 100 liigi jooksiklasi. Selgroogsetest on teada 196 liiki linde (sh haudelinde 153 liiki), 43 liiki imetajaid, 35 liiki kalu, 11 liiki kahepaikseid ja 2 liiki roomajaid.

Händkakk on Alam-Pedja kaitseala vääriselupaikade haudelind. Foto: Uku Paal