Kultuuripärand

Alam-Pedja loodusmaastikus on läbi aegade olnud oma koht ka inimesel. Piirkonnast on teada kaks keskmise kiviaja asulat: Siimusaare (kunagise Suur-Võrtsjärve läänekaldal) ja Haudemäe (põhjakaldal). Leitud kalapüügiriistade hulga järgi võib järeldada, et muistsete inimeste tähtsaks elatusallikaks oli kalapüük. Esimest korda on kirjalikes allikates mainitud Palupõhja küla 15. sajandil.

Suurte metsade ja jõgede olemasolu olid 19. sajandil heaks eelduseks klaasitööstuse rajamisele Meleskis. Rõika-Meleski klaasimanufaktuur oli omal ajal Eesti suurim tööstusettevõte ning suuruse poolest teine peeglivabrik Venemaal. 1820. aastal töötas ettevõttes 538 töölist. Pärast I maailmasõda kadus Vene turg, suurem osa klaasitööstuse ettevõtetest jäi seisma ning surve metsade raiumiseks vähenes. Klaasi valmistamiseks mahavõetud metsad on tänaseks taas võtmas loodusmetsadele omast ilmet.

Alam-Pedja piirkonnas on palju luhaheinamaid, mida veel enne II maailmasõda järjepidevalt niideti. Kohale tuldi heina tegema ümbruskonna valdadest ning see käis hoogtööna. Hein pandi puidust lavade peale, et üleujutused seda ei kahjustaks, ning veeti luhalt ära põhiliselt taliteid mööda.

Alam-Pedja maastikel on läbi aegade kasutatud põhiliste liikumisteedena suvisel ajal Emajõge ning talvisel ajal soodesse rajatud taliteid. Esimene autoga sõidetav tee rajati siia veidi üle 30 aasta tagasi.

Tänapäeval peetakse Ala-Pedja piirkonda üheks hõredama inimasustusega paigaks Eestis. Kaitsealale jääb üks külasüda, mis asub Palupõhjas. Alalisi elanikke on kaitsealal vaid 6, suveelanikke on ligi 30. Siinne piirkond on püsinud pikka aega üsna puutumatuna osalt ka sellepärast, et ligi poolel praeguse kaitseala maadest oli aastatel 1952–1992 kasutuses sõjaväe polügoonina. Siiani on maastikus näha märke kunagistest pommitusaladest.

Pommiaugud Utsali külas (1999). Foto: Arne Ader