Soostik

Emajõel ja Peipsi järvel on olnud suur roll siinsete maastike kujunemisel. Emajõgi, mille lähe on Võrtsjärves Rannu-Jõesuus ning mis suubub Peipsi järve Praagal, on ajalooliselt voolanud vastupidises suunas. See oli maapinna jää alt vabanemise järel, kui Võrtsjärv oli Peipsist mitu korda suurem. Praegune voolusuund Võrtsjärvest Peipsi poole kujunes välja umbes 6000‒7000 aastat tagasi. 

Emajõe Suursoo on tekkinud ürgse Peipsi lahe kohale. Selle tekkimise ehk soostumise põhjuseks on maakerke tõttu aeglaselt lõuna poole valguv Peipsi järve vesi. Soopind on enamasti vaid 1‒2 m Peipsi keskmisest veetasemest kõrgem. Soostikus asuvad liivastest rannavallidest ja mõhnadest kujunenud ca 80 mineraalmaa- ehk soosaart. Enamik vanu rannavalle on mattunud turba alla (paksus keskmiselt 3,1 m). Kaitsealal on esindatud kõik kolm soo arenguastet: kõige enam on madalsoid, seejärel siirdesoid (tuntumad Jõmmsoo, Varnja ja Pedaspää soo) ja vaid üks kõrgsoo ehk raba ‒ Meerapalu.

Tupp-villpea väli. Foto: Ingmar Muusikus

Veekogud

Emajõgi, selle lisajõgi Ahja ning harujõed Koosa ja Kalli jagavad soostiku erineva vanuse ja ilmega soolaamadeks. Jõed on väikese languga, sügavad, paiguti järvetaoliselt laienenud ja mõnedes lõikudes muutub voolusuund sõltuvalt Peipsi veepinna tasemest.

Soostikus on 8 järve, millest suurimad on Koosa (282,7 ha) ja Kalli (198,7 ha). Ülejäänud on alla 100 ha pindalaga. Järved on mudase või turbapõhjaga, kuni 2 m sügavused, taimestikurohked. Kõik jõgede ja Peipsiga ühenduses olevad järved on väärtuslikud kudemiskohad Peipsi järve kaladele. Aprillis-mais kõrgeneb Peipsi järve veetase lumesulamisvee tõttu kuni 0,7 m ning selle tulemusel ujutatakse soostikus üle ca 7000 ha suurune ala. Peipsi kõrgeima veeseisu korral ulatuvad veest välja ainult Meerapalu raba ja kõrgemad soosaared. 

Metsane soosaar keset sood. Foto: Jan Siimson

Elustik

Kaitseala elustik on iseloomulik puutumatule loodusmaastikule. Suur ja peaaegu inimtühi ala on väärtuslik vee- ja soolindude pesitsus- ja peatusala. Alal on kohatud vähemalt 176 linnuliiki, kellest 141 liiki on võimalikud või kindlad pesitsejad. Kaitstavaid linnuliike on 77. Siin pesitsevad meie loodusmaastikega seotud kotkad: merikotkas, kalakotkas ja kaljukotkas. Varasemalt on kaitsealal pesitsenud ka suur- ja väike-konnakotkas. Kaitseala on Eestis üheks esindusalaks tedrele, täpikhuigule ja hüübile.

Peipsiveere looduskaitsealal võib kohata ligikaudu 40 imetajaliiki. Kaitseala loodusmaastikus on kõige sagedasem põder, käivad ja tegutsevad ka metssiga, metskits, rebane, kährik, metsnugis, hunt, ilves. Karu esineb pidevalt kaitseala Järvselja poolses osas. Veekeskkonnaga on seotud vesimutt, mügri, kobras, saarmas ja mink.

Põder. Foto: Ingmar Muusikus

Kaitseala eritüübilised järved ja jõed on olulised kalade kudemisalad ja elupaigad. Siinsetes veekogudes elab hinnanguliselt 35 kalaliiki. Neist levinumad on latikas, nurg, särg, säinas, ahven, koha, kiisk ja haug. Kaitsealustest liikidest esinevad tõugjas, säga, hink, vingerjas ja võldas. Kaitsealal on kalapüük piiratud mitme liigi kudemisajal ja -paigas. 

Peipsiveere kaitsealal (sh ka Piirissaarel) on leitud 9 kahepaikset (Eestis esineb 11 liiki). Neist haruldasemad on mudakonn ja rohe-kärnkonn. Rohe-kärnkonna kohati alal viimati 2006. aastal. Roomajaid leidub siin kolme liiki: rästik, nastik ja arusisalik.
Kaitsealustest putukatest elavad soodes laiujur, tõmmuujur, männisinelane, suur-rabakiil ja rohe-tondihobu. 

Kaitsealalt on teada 425 liiki soontaimi. 27 taimeliiki on võetud kaitse alla - sinine emajuur, kummeli-võtmehein, juurduv kõrkjas, kiirjas ruse, mõru vesipipar, väike konnarohi, sookäpp, soovalk, soohiilakas, siberi võhumõõk jt. Siinseid jõhvikavarusid hinnatakse Eesti suurimateks.

Pisike punane poisike, jõhvipidi mättas kinni - jõhvikas. Foto: Kaili Viilma