Kultuuripärand

"Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga." (A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I)

Vanimad leitud jäljed inimeste elutegevusest viitavad umbes tuhande aasta tagusele ajale. Siin oli vähe põllu- ja karjamaad, elatuti metsast, aeti tõrva ja põletati sütt. Miiliaukude ja tõrvaahjude jäänuseid võib ehk siin-seal veel leida. Eluasemed olid enamasti jõgede kallastel või väljamägedel ja soosaartel. Heina käidi üheskoos tegemas kaugematel ja madalamatel soosaartel, aga kunagised küünid on praeguseks juba kadunud, nagu kipuvad maastikupildist kaduma ka kunagised talukohad.

Kõrvemaa ja siinse eluviisi on tuntuks kirjutanud kirjanik A. H. Tammsaare. Anton Hansen sündis 1878. aastal Tammsaare-Põhja talus. Oma kirjanikunime Tammsaare võttis kirjanik koduselt väljamäelt, millele omakorda on arvatavasti nime andnud siin kunagi kasvanud tammed. Tammsaare muuseumi lähedal heinamaal kasvab veel praegugi umbes 160 aasta vanune kaitsealune Vetepere ehk Tammsaare tamm.

Tammsaare aegadest on Kõrvemaa väljanägemine muutunud, piirkonda on püütud kuivendada ja põllumaadelt kive kokku korjata. Kidurad metsad on kasvanud kõrgemaks ja kunagised vaated on kinni kasvanud. Aimata on kunagiste taliteede asukohti, mis võimaldasid inimestel liikuda muidu pehmetel aladel.

A. H. Tammsaare 80. sünniaastapäevaks avati kirjaniku muuseum Veteperes. Sama väljamäe servas asub Järvamaa kultuuripreemia laureaatide istutatud kultuurihiis. Hiie rajamisega alustati 1992. aastal ja seda on täiendatud igal kevadel jüripäeva paiku, kui Järvamaa kultuuripreemia laureaadid istutavad sinna oma puu. Kultuurihiie rajamisel on kasutatud tammesid ja pärnasid, praegu kasvab seal üle 100 puu. 

Lisaks sellele paikneb Kõrvemaal 26 m ümbermõõduga ja kaitstava looduse üksikobjektina kaitse all olev Rehesaare rändrahn ehk Saunasaare kivi. Legendi kohaselt olevat rahnu Kõrvemaale visanud Kalevipoeg. A. Saare järgi (1972) narrinud kord siitkandi vembumees Saunassaare Siim Kalevipoega, kes vihastas ja võttis Aegviidust paraja kivi, mille tahtis virutada Saunassaarde. Kalevipojal aga jalg libastus lehmasõnnikul ning kivi kukkus hoopis nüüdsesse Suurekivi saarde.