Pärandmaastik
Haanja kõrgustikul on aastasadade jooksul looduse ja inimtegevuse koosmõjus kujunenud unikaalne pärandmaastik. Üksteisega vahelduvad väikesed põllulapid, heinamaasiilud, metsatukad, soolaigud ja järvesilmad. Sellisel maastikul on asustus hajutatud üksteisest eraldatud pisikestesse sumbküladesse. Nõgude ja suurte kallakutega pinnavormide tõttu on põllud väikesepinnalised ja sopiliste kontuuridega, teed on käänulised ning järskude tõusude ja langustega. Maastiku mosaiiksuse tõttu on vaja olnud palju teid – iga külakese ja heinamaa-lapi juurde. Seetõttu on teedevõrk lauskmaaga võrreldes väga tihe. Kõrgustikul on võrreldes muu Eestiga silmapaistvalt rikkalikumad lumeolud.
Suitsusaun Loogamäel, Haanja kõrgustik. Foto: Jaanus Tanilsoo
Elulaad
Maastikust tingitud eripära tõttu on Haanja kuppelmaastikel kujunenud omapärane elulaad. Maaharimisel tuli järskude nõlvade tõttu teha rohkem käsitsitööd, ei olnud võimalik kasutada moodsamat põllumajandustehnikat. Kehva põllumaa kõrval andis lisasissetulekut käsitöö.
Enne Eesti riigi iseseisvumist 1918.a. oli Haanjamaa tuntud oma väheviljakate maade ning kehvade loodusolude poolt põhjustatud näljahädadega. Vaatamata sellele, et Haanjamaa on mägine ja mullapinna poolest kehva, oli ta naabervaldadega võrreldes tihedamini asustatud, osalt ilmselt seetõttu, et Vene valitsuse ajal oli Haanja kroonuvallaks. 20–25 aastat sõjaväes teeninud tsaariarmee soldatitele anti errusaatmisel väikesed, 1–2 ha suurused maatükid kroonuvaldadesse. Haanja ja Kasaritsa kanti tekkisid sel moel terved külad. Suurtalusid ei olnud Haanjas ka Eesti vabariigi algusajal üldse, suuremalt jaolt kõik olid ühe- ja kahehobusemaad, kas üksiktaludena või sumbkülades.
Kuna üksnes väikeste ja väheviljakate põllumaadega ei suutnud haanjalased endid ära elatada, oli siinkandis väga heal järjel nii meeste kui naiste käsitöö. Enne II maailmasõda olid üle-euroopalise kuulsusega siinsed orelimeistrid vennad Kriisad. Üle Eesti olid tuntud siin valmistatud tarbeesemed alates piibust, riideharjast ja puulusikast kuni puhvetikappide ja toagarnituurideni välja. Enne sõda olid Lõuna-Eesti laatadel vokid, loogad, reed, vankrid peamiselt just Haanja meistrite toodang. Naiste käsitööst olid tuntud Haanja vaibad. Lisaks käsitööle teenis siitkandi rahvas lisa voorides käimise ja igasuguste veoteenustega, eelkõige metsaveoteenustega. Ka viltkaabud ja kübarad (haanikaabu) olid tuntud Haanjamaa kaubaartiklid.
Peale pärisorjuse kaotamist leidsid Haanja mehed endale tuluallika lubja põletamisest. Lupja vajati suurtes kogustes Võru linna ehitusel mördi tegemiseks, seega oli turg olemas. Lupja põletati moreenist korjatud lubjakivitükkidest.
Keel ja kultuur
Ka vaimse pärandi poolest on Haanjamaa ainulaadne ja selgesti eristuv piirkond. Kuna piirkond oli mägede tõttu raskesti ligipääsetav ning majapidamised asusid üksteisest eraldi küngaste ja orgude vahel, on säilinud siinne kultuuriline ja keeleline identiteet. See on üle elanud nii sakslaste mõisakorra 19. sajandil kui ka nõukogude kolhoosid-sovhoosid 20. sajandil. Paiganimed ning piirkonnale omased tegevused hoidsid keelt ja mõttelaadi alles ka siis, kui ametlikult seda ei soositud.
Haanja rahvas on ammustest aegadest tuntud laulu- ja pillirahvana. 1935. a. ilmunud raamatus „Haanja Munamägi – turistide Mekka“ on nimetatud Haanja "kaasitajaid", kes laulsid pulmades pruutpaari õnneks. Samuti toimusid külapoiste simmanid ja tantsuõhtud pillimuusika ja laulu saatel. Enne viimast sõda oli igas talus vähemalt 2– 3 omatehtud pilli enda tarbeks. Klaver, harmoonium või orel olevat olnud igas viiendas talus, kuid viiul, kannel või mõni teine väiksem muusikainstrument kindlasti igas talus. Ka koguteose „Eesti. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus“ 1926.a. ilmunud Võrumaa osas on Rõuge kihelkonna kaguosas ära märgitud pulmades kaasitamist ja Haanjas ka ööhulkumist (ehalkäimist).