Haanja kõrgustik tekkis umbes 15 000 aastat tagasi; see oli esimene piirkond Eestis, mis vabanes viimase jääaja liustiku alt.

Pinnavormid

Looduspargi keskosas valdavad suured 25–60 meetri kõrgused lamedalaelised vaarad ja künkad, mille nõlvad on kohati kuni 30-kraadise kaldega. Merepinnast küünib üle 280 meetri 19 mäge, neist kõrgeim on Suur Munamägi: 317,2 meetrit. Suur Munamägi on Haanja looduspargi kõige külastatavam koht. Selle tipus asuvast vaatetornist avaneb vaade, kust ilusa ilmaga on näha nii Venemaa kui ka Läti. Suurima suhtelise kõrgusega on Vällamägi, mille jalamilt kuni tipuni on umbes 80 tõusumeetrit; künka absoluutkõrgus ulatub 301,4 meetrini. Maastikule annavad omalaadse ilme arvukad ürgorud. Looduspargi kirdeosas paikneb Kütiorg, mis on sügav (50–75 m) järsuveeruline org. Kütiorule on iseloomulikud järsuveerulised lisaorud, mida kohalikus kõnepruugis nimetatakse tsorideks. Looduspargi loodeosas paikneb Rõuge ürgorg, mille sügavus on kuni 75 meetrit. Ka sinna suubub mitu lisaorgu, tuntuimad on Ööbikuorg ja Hinni kanjon. Hinni kanjonis paljanduvad 200 meetri ulatuses kuni 6 meetri kõrguste seintena Devoni ajastu liivakivid.

Vällamäe jalamilt tippu on ligi 80 meetrit. Foto: Jaanus Tanilsoo

Elupaigad

Rahutu maastik soosib elupaigarohkust, sealhulgas leidub mitu sellist kooslust, mis on Euroopas haruldased. Väga mitmekesise mullastiku ja eri niiskusastmega pinnavormide rohkuse tõttu kohtab Haanjamaal mitmesuguseid metsatüüpe, sh loodusväärtuste poolest kõrgelt hinnatud vanu loodusmetsi ja laialehiseid metsi, kuid ka siirdesoo- ja rabametsi. Küngastikus leidub ka märgalasid madalsoodest rabadeni. Enamik siinseid soid on madalsoostaadiumis, rabaks on arenenud vaid vähesed. Vällamäe idajalamil asuv rabas on mõõdetud kõige suurem turbakihi paksus Eestis: 17 meetrit. Haanja lähikonnas on palju avatud maastikke ja liigirikkaid niidukooslusi, nende säilimiseks on vaja inimese panust: korrapärast niitmist või karjatamist. Looduspargi liigendatud maastikul on palju ka looduslikus seisus jõgesid, ojasid ja järvi. Rõuges asuvad Eesti sügavamad järved: nende keskmine sügavus ulatub suisa 20 meetrini.

Haanja looduspargi Tuhkrijärve mets, foto Jaanus Tanilsoo
Tuhkrijärve sihtkaitsevööndi mets on jäetud looduslikule arengule. Foto: Jaanus Tanilsoo

 

Kaitstavad liigid

Haanja looduspargi mosaiikmaastikus on endale elupaiga leidnud hulk kaitsealuseid liike, kellest mõned on väga haruldased. Näiteks asub siin ainus teadaolev Brauni astelsõnajala (Polystichum braunii) kasvukoht Eestis. Haruldustest kasvab siin ka harilik kobarpea (Ligularia sibirica).

Kaitsealustest kaladest on looduspargi veekogudes teada hink (Cobitis taenia) ja vingerjas (Misgurnus fossilis). Selgrootutest on seatud sihiks kaitsta rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) ja paksukojalist jõekarpi (Unio crassus).
Haanja looduspark on ka mitme kaitsealuse linnuliigi meeliskoht, mistõttu kuulub see ala Natura linnualade hulka. Kaitse-eeskirjas on esile toodud 20 linnuliiki, kelle pesitsus- ning toitumispaigad vajavad kaitset. Nende hulgas on ka esimese kaitsekategooria liigid must-toonekurg (Ciconia nigra) ja väike-konnakotkas (Clanga pomarina).

Händkakk pojaga, foto Jaanus Tanilsoo
Händkakk pojaga. Foto Jaanus Tanilsoo


Kaitsealustest imetajatest elutseb looduspargis kolmanda kaitsekategooria väikekiskja saarmas (Lutra lutra). Tema arvukus on siin viimastel aastatel aina suurenenud. Kuna looduspargis leidub rohkesti veekogusid ning vanu metsi, on piirkond soodne nahkhiirtele suvise elupaigana. Haruldastest pisiimetajatest on Haanja kandi metsades paaril korral nähtud laane-karihiirt (Sorex caecutiens).
Haanja looduspark on kõigile kahepaiksetele väga heaks elupaigaks. Kahepaiksetest on olulisim kaitsealune liik harivesilik (Triturus cristatus). Haanja looduspargis leidub sellele Euroopa haruldusele küllaldaselt meelepäraseid elupaiku (tiike, lompe), seetõttu on tema populatsioon siin üsna heas seisundis. Väga hästi on mõjunud ka viimastel aastatel ellu viidud tiikide rajamise projekt, millest saavad kasu peale harivesiliku looduskaitse all olevad mudakonnad (Pelobates fuscus).

Tiigikonn. Foto: Jaanus Tanilsoo