Pinnavormid
Piklikest voortest ja järvenõgudest viiruline maastik on viimase mandrijää aktiivse kulutava ja kuhjava tegevuse tunnistaja. Voored on liustiku liikumise suunalised voolujoonelise kujuga ümbrusest kõrgemad pinnavormid. Siinsed voored on loode-kagu suunalised, keskmiselt 2–5 km pikkused, 0,5– 0,8 km laiused ja 20–40 m kõrgused. Üldpindalalt ja voorte mõõtmetelt on see Eesti ainus suurvoorestik. Selliseid, üksnes kvaternaari setetest koosnevaid suurvoori, leidub Euroopas veel vaid Iirimaal.
Kõrgetest ja sümmeetrilisematest voortest on kaitsealal suurimad Raigastvere, Nava, Praaklima ja Saadjärve voor. Voorte laed on viljaka mullaga, seetõttu kasutatakse neid enamasti põllumaadena. Voorte suhtes põigiti asuv metsaga kaetud Ehavere oosistik moodustab maastikus omamoodi saare. Voorte vahelistes nõgudes helgivad järved või soolapid, paiguti voolavad ka jõed-ojad.
Kuni 60 m paksune pinnakate koosneb erineva vanusega settematerjalidest: moreenist, liivadest, kruusast. Jääaja pärandina leidub kaitsealal ka viis suurt rändrahnu, mis on üksikobjektina kaitse all ja mida rahvalugudes Kalevi poegade viskevõistlusega seostatakse. Neist neli kivimürakat paiknevad Saadjärve läheduses, ühe leiab Prossa järve äärselt heinamaalt. Kaht maastikus eristuvat küngast (muinasaegset linnamäge) peetakse Kalevipoja sängideks.
Vaade Raigastvere tornist. Foto: Aimar Rakko
Järved, jõed ja ojad
Kumerate voorte vahel paiknevates orgudes asuvad järved, mis hõlmavad 15% kaitsealast. Arvuliselt on neid 8: Saadjärv (723,5 ha), Kaiavere (246,5 ha), Soitsjärv (158,2 ha), Elistvere (129 ha), Raigastvere (111,2 ha), Pikkjärv (57,5 ha), Prossa (25 ha) ja Ilmjärv (2,4 ha).
Saadjärv paistab teiste hulgas silma nii oma suuruse kui sügavuse ja hea vee läbipaistvuse poolest. Teised järved on väiksemad ja madalamad, kuid sarnanevad omavahel pikliku kuju, väheliigestunud kaldajoone, ühtlaselt süveneva nõo ning tüseda järvelubja ja -mudakihi poolest. Paiguti on järvede kaldad soostunud ja võsastunud, veepind kaetud mitmekesise veetaimestikuga. Paljude Vooremaa järvede veetaset on mõisaajal alandatud, kallaste soostumisele ja järvede kinnikasvamisele on kaasa aidanud ka intensiivne põllumajandus.
Enamik Vooremaa järvedest on aeglase veevahetusega ning toituvad sademetest ja põhjaallikatest. Vaid Elistvere järve veevahetus toimub 11 korda aastas tänu teistest järvedest tulevale veele. Vooremaa järved on kala- ja linnurohked, eriti palju linde pesitseb Soitsjärve ja Elistvere järve juures.
Elistvere järvest läbivoolav Amme jõgi on kaitseala pikim vooluveekogu (67,9 km), mille lisajõed on Nava oja (21 km), Mudajõgi (15,7 km) ja Kõlaoja (12,4 km). Ilmjärve veed jõuavad Laeva jõkke Visusti oja (4,3 km) mööda.
Matkajad talvisel Saadjärv. Foto: Arne Ader.
Metsad
Vooremaal on metsaalasid vähe, need jäävad põhiliselt Luua, Ehavere ja Nava ümbrusse. Kõige levinumaks metsatüübiks on kõdusoometsad, st kuivendatud metsad, salumetsad ja soostunud metsad. Ehavere nõmmel kasvab ka sürjametsa. Teadusliku ja õppeotstarbelise väärtusega on Luua metsanduskooli majandatavad metsad, mida läbib ka metsanduslik õpperada. Luua metsas kasvab looduslikult ka künnapuid. Omaette väärtuseks on vanade mõisate ümber istutatud pargid.
Liigirikkus
Vooremaal on nii lubjarikast kui lubjavaest pinnast, sellepärast kasvab kaitsealal mulla suhtes erineva nõudlusega taimeliike. Pikaajalise inimtegevuse tõttu on küll looduslikud taimekooslused vähemuses, kuid huvitavaid ja haruldasi liike on ka nendes.
Vooremaa metsad on kasvukohaks haruldastele taimeliikidele, näiteks odajas astelsõnajalale ja pori-nõiakoldele. Niiskematel aladel kasvab mitmeid käpalisi ehk orhideid. Järvedes kasvab mitmes kohas nii väikest kui valget vesiroosi ning huvitavat vetikat nimega järvepall.
Järvepallid Saadjärves. Foto: Aimar Rakko
Kevadeti ja sügiseti peatub kaitseala põldudel ja järvedel korraga kuni 100 000 rändlindu, suuri parvi moodustavad kajakad ja haned. Haudelindude hulgas on tüüpilised metsa- ja põllumaastike liigid ning järvedel pesitsevad pardid, vardid, pütid, kajakad, luiged ja roolinnud. Kokku on Vooremaa kaitsealal kohatud 222 liiki linde.
Kaitsealuste linnuliikide hulgas on kaitseala oluline merikotka, väike-konnakotka, hüübi, väikekajaka, soorätsu, hallpõsk-püti, täpikhuiga ja mustviirese elupaik. Rändepeatuspaigana on Vooremaa rahvusvahelise tähtsusega linnuala rabahanele ja suur-laukhanele.
Kõrvukräts lennus. Foto: Remo Savisaar.
Mõisaparkide põlispuud ning heade toitumistingimustega niidud ja veekogud sobivad elupaigaks nahkhiirtele. Vooremaal on teada koguni üheksa nahkhiireliigi elutsemine. Teistest imetajatest tunnevad ennast kaitsealal hästi mitmed suurulukid, näiteks metskitsed, põdrad, ilvesed, samuti on kaitsealal mitmed poolveelised loomad, näiteks koprad ja saarmad. Vee-elustikus on olulised ka kalade ja kiilide liigirikkad populatsioonid. Vooremaa niitudel ja põldudel leidub mitmekesiselt kiletiivalisi, näiteks 13 liiki kimalasi.
Sarvikliidrik tammelehel. Foto: Maarja Annuk.