Nigula looduskaitseala moodustati 1957. aastal (2739 ha) ja algne kaitse-eesmärk oli säilitada raba ja metsa looduslikke komplekse ja organiseerida looduskaitseala ökoloogilste süsteemide uurimist.
Tänapäeval on Nigula looduskaitseala (6430,9 ha) eesmärgiks Nigula soostiku ja sellega piirnevate alade, koosluste ning kaitsealuste liikide elupaikade ja maastiku kaitse.
Suurema osa kaitsealast (2342 ha) moodustab Lääne-Eesti tüüpi laukarikas raba ja Vahe-Eesti lõunaosale iseloomulikud liigirikkad loodusmetsad, mis moodustavad tänapäeva Eesti ühe suurema loodusmetsade laama (ligi 2000 ha).
Nigula raba tekkis järve mültumisel. Tänini on jääaja järgsest veekogust alles jäänud väike jäänukjärv - Nigula ehk Järve järv (17 ha).
Nigula soostikku ilmestavad soosaared ehk kohalikus keeles "peaksid".
Nigula raba kuulub maailma kõige põhjalikumalt uuritud looduslike soode hulka.
Nigulas on tegeletud jõhvikasortide aretamise ja uurimisega.
Nigula looduskaitseala on rahvusvahelise tähtsusega linnuala (IBA), kuulub rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari ala hulka, paikneb Põhja-Liivimaa linnualal ning loodus- ja linnualane üleeuroopalisse võrgustikku Natura 2000.