Metsepole madalikul paiknev Nigula looduskaitseala on suurte soode ja  neid ümbritsevate põliste metsade piirkond.


Nigula raba, millest suurem osa on lageraba, tekkis järve mültumisel. Raba lääneservas asub reliktjärvena kunagisest suurest jääjärvest Nigula järv (17 ha, keskmine sügavus 2,4 m).
Nigula soostikku ilmestavad rabasaared, mida kohalikus keeles kutsutakse "peaksid".  Neli rabsaart moodustavad põhja-lõuna suunalise saarte rea, mis oma põlismetsaga hakkavad silma üle kogu lageda raba, kuigi asuvad 1 - 1,5 m rabapinnast allpool. Rabasaari ümbritsevad kitsa ribana siirdesookooslused. Suurim ja põhjapoolseid rabasaar, Salupeaksi, on 1400 m pikk ja 400 m lai. Saart katab laialehine salumets, mis on relikt soojast ja niiskest atlantilisest kliimaperioodist 5-6 tuhat aastat tagasi. 

ELUSTIK

Nigula looduskaitseala rabamaastikud on väärtuslikuks elupaigaks rabalinnustikule, pakkudes sobivaid elupaiku mitmetele lagedates ja älverikastes rabades pesitsevatele lindudele. Puisraba elupaikadele on iseloomulikud metskiur ja põldlõoke. 

Nigula mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude ja soodega, sobib elupaigaks väike-konnakotkale (Aquila pomarina). Vanad metsamassiivid ja raskesti ligipääsetavad sooalad on elupaigaks must-toonekurele (Ciconia nigra). Viimastel aastatel ei ole musta-toonekure pesa küll olnud asustatud, aga Nigula on oluline toitumisala. 
Rabapüüle (Lagopus lagopus) on Eesti leviku lõunapiir. Lind eelistab rabaosi, kus on puhmarinne ja hõredalt mände, rabasaarte ümbrust ja puisraba servaalasid, kus on kergem põõsastikest toitu leida. Sooserva männikutes elab meie metsade suurim kanaline metsis (Tetrao urogallus), niiskeid lehtpuuenamusega metsi eelistavad valgeselg-kirjurähnid (Dedrocopos leucotus) ja vanu looduslikke metsi, kus leidub kuuski, armastavad laanerähnid (Picoides tridactylus). 

 

Kaitsealal elab 12 kaitsealust linnuliiki, nendest 4 esimese kaitsekategooria liiki.