Loodus

Metsepole madalikul paiknev Nigula looduskaitseala on suurte soode ja  neid ümbritsevate põliste metsade piirkond.
Nigula raba, millest suurem osa on lageraba, tekkis järve mültumisel. Raba lääneservas asub jäänukjärvena kunagisest suurest jääjärvest Nigula ehk Järve järv (17 ha, keskmine sügavus 2,4 m).
Nigula soostikku ilmestavad raskesti ligipääsetavad älvestikud ning rabasaared, mida kohalikus keeles kutsutakse "peaksid". Need on kunagiste järvede vahelise voorja künnise kõrgemad osad. Neli rabasaart moodustavad põhja-lõuna suunalise saarte rea, mis oma põlismetsaga hakkavad silma üle kogu lageda raba, kuigi asuvad 1 - 1,5 m rabapinnast allpool. Rabasaari ümbritsevad kitsa ribana siirdesoo alad.
Suurim ja põhjapoolseid rabasaar, Salupeaksi, on 1400 m pikk ja 400 m lai. Saarte kõrgematel osadel paikneb liigirikas laialehine salumets, mis on relikt soojast ja niiskest atlantilisest kliimaperioodist, mis valitses Eestimaal 5000-6000 aastat tagasi. 

Kasepeaksi. Foto: Arne Ader

ELUSTIK
Nigula looduskaitsealal rabamaastikud on väärtuslikuks elupaigaks rabalinnustikule, pakkudes sobivaid elupaiku mitmetele lagedates ja älverikastes rabades pesitsevatele lindudele. Kaitsealal elab 12 kaitsealust linnuliiki, nendest 4 esimese kaitsekategooria liiki. 
Puisraba elupaikadele on iseloomulikud metskiur ja põldlõoke. Eestimaa sood on rabapüüdele (Lagopus lagopus) leviku lõunapiiriks. 
Nigula mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude ja soodega, sobib elupaigaks väike-konnakotkale (Aquila pomarina). Vanad metsamassiivid ja raskesti ligipääsetavad sooalad on elupaigaks must-toonekurele (Ciconia nigra). Viimastel aastatel ei ole musta-toonekure pesa küll olnud asustatud, aga Nigula on sellele liigile oluline toitumisala. 
Sooserva männikutes elab meie metsade suurim kanaline metsis (Tetrao urogallus), niiskeid lehtpuuenamusega metsi eelistavad valgeselg-kirjurähnid (Dedrocopos leucotus) ja vanu looduslikke metsi, kus leidub kuuski, armastavad laanerähnid (Picoides tridactylus). 

Mudatilder. Foto: Arne Ader

Imetajaid on kaitsealal teada 43 liiki, neist katisealuseid 15 liiki. Kaitseala veerežiimi hindab kõrgelt saarmas (Lutra lutra), kes on Eesti suurim vee-eluline kiskja. Nigula metsad on olnud kunagi ka haruldase lendorva (Pteromys volans) elupaigaks. Lendorava esinemine registreeriti siin alal viimati 2004. aastal. 

Liblikad on kaitsealal esindatud 370 liigiga, mardiklasi teatakse olema 109 liiki. Kaitseala eesmärgiks on seatud suur-mosaiikliblika (Euphydrus maturna) ja suur-kuldtiiva (Lycaena dispar) elupaikade kaitse. 

Suur-mosaiikliblikas. Foto: Agu Leivits 

Taimestikku kuulub 448 liiki soontaimi. Sõnajalgtaimede hulka kuuluvatest võtmeheinadest kasvab siin väga haruldane Virgiinia võtmehein (Botrychium virginianum), kelle teine kasvukoht asub Alutagusel ning kummeli võtmehein (Botrychium multifidum), kelle elupaigaks on salukuusik. Haruldasematest taimedest kasvab kaitsealal veel niiskeid elupaiku eelistav õrn tarn (Carex disperma) ja oma levila edelapiiril kasvav laialehine nestik (Cinna latifolia).  Käpalistest on siin esindatud sookäpp (Hammarbya paludosa).

Nigula looduskaitsealalt on leitud 179 sammaltaime liiki. Kõige liigirikkamalt on esindatud turbasammalde perekond 24 liigiga. Salumetsades on ohtralt epifüütseid liike, mis kohati moodustavad puutüvedel paksu sambapolstri. Kõdupuidul kasvavad valdavalt helviksammalde esindajad, mis viitab metsade kõrgele looduslikkusele ning vähesele inimmõjule. 

Seeneriik on kaitsealal esindatud enam kui 400 liigiga. Nende hulka kuulub nii torikulisi kui lehikseeni. Lisaks on leitud üle 24 liigi limakuid. 

Soovõhk. Foto: Arne Ader