Kaitsealast
  • Nabala-Tuhala karstiala on oma ulatuselt unikaalne kogu Euroopas. 
  • Paikkonna loodusväärtuste kaitsmine algas Tuhala hüdrogeoloogilise kaitaseala (Kata karstiala) moodustamisega 1989. aastal.
  • Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustati 2014. aastal Tuhala maastikukaitseala, Tammiku looduskaitseala, Rahaaugu hoiuala ja Angerja must-toonekure püsielupaiga põhjal. 
  • Piirkonna suuremad karstialad – Nabala, Kuimetsa, Tuhala – on maa-aluste vooluteedega üksteisega seotud.
  • Tuhala karstiala toitealaks on Mahtra soostik.
  • Tuhala jõgi kaob tavalise veeseisu ajal maa alla Ämmaaugu juures ja väljub maapinnale umbes poolteist kilomeetrit põhja pool asuvates Veetõusmeallikates. Ämmaauk on umbes 25 m pikk ja 3,5 m sügav kurisu, mille neeldumisvõimet on hinnatud ligikaudu 800 liitrile sekundis. 
  • Tuhala karstiala tähelepanuväärne karstivorm on Eesti pikim (58 m) Virulase
  • koobas, mis avastati 1986. aastal. Koobas asub maapinnast kuni 7 meetri sügavusel ja käikude kogupikkus ulatub kuni 90 meetrini. 
  • Nabala piirkonnas on kaardistatud 15 allikate ja allikasoode piirkonda.
  • Looduslike jõgede ja märgade niitudega on seotud I kaitsekategooria liikide must-toonekure, väike-konnakotka elupaigad.
  • Lubjarikastes allikasoodes ja madalsoodes kasvab üle 25 kaitsealuse taimeliigi, näiteks harilik käoraamat, kärbesõis, soo-neiuvaip, kahkjaspunane sõrmkäpp jt.
  • Kaitseala jaguneb 6 sihtkaitsevööndiks ja 2 piiranguvööndiks, 
  • Inimeste liikumine on keelatud Sõmeru sihtkaitsevööndis 15. märtsist kuni 31. augustini ja 
  • Heinasoo sihtkaitsevööndis väljaspool jõge ja jõe kallasrada 15. aprillist kuni 14. juulini
  • Kaitseala valitsejaks on Keskkonnaamet.


    Kooguga kaev suurveeta ajal
    Nõiakaev kuival ajal. Foto: Marko Vainu