Kaitsealast
- Nabala-Tuhala karstiala on oma ulatuselt unikaalne kogu Euroopas.
- Paikkonna loodusväärtuste kaitsmine algas Tuhala hüdrogeoloogilise kaitaseala (Kata karstiala) moodustamisega 1989. aastal.
- Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustati 2014. aastal Tuhala maastikukaitseala, Tammiku looduskaitseala, Rahaaugu hoiuala ja Angerja must-toonekure püsielupaiga põhjal.
- Piirkonna suuremad karstialad – Nabala, Kuimetsa, Tuhala – on maa-aluste vooluteedega üksteisega seotud.
- Tuhala karstiala toitealaks on Mahtra soostik.
- Tuhala jõgi kaob tavalise veeseisu ajal maa alla Ämmaaugu juures ja väljub maapinnale umbes poolteist kilomeetrit põhja pool asuvates Veetõusmeallikates. Ämmaauk on umbes 25 m pikk ja 3,5 m sügav kurisu, mille neeldumisvõimet on hinnatud ligikaudu 800 liitrile sekundis.
- Tuhala karstiala tähelepanuväärne karstivorm on Eesti pikim (58 m) Virulase
- koobas, mis avastati 1986. aastal. Koobas asub maapinnast kuni 7 meetri sügavusel ja käikude kogupikkus ulatub kuni 90 meetrini.
- Nabala piirkonnas on kaardistatud 15 allikate ja allikasoode piirkonda.
- Looduslike jõgede ja märgade niitudega on seotud I kaitsekategooria liikide must-toonekure, väike-konnakotka elupaigad.
- Lubjarikastes allikasoodes ja madalsoodes kasvab üle 25 kaitsealuse taimeliigi, näiteks harilik käoraamat, kärbesõis, soo-neiuvaip, kahkjaspunane sõrmkäpp jt.
- Kaitseala jaguneb 6 sihtkaitsevööndiks ja 2 piiranguvööndiks,
- Inimeste liikumine on keelatud Sõmeru sihtkaitsevööndis 15. märtsist kuni 31. augustini ja
- Heinasoo sihtkaitsevööndis väljaspool jõge ja jõe kallasrada 15. aprillist kuni 14. juulini
Kaitseala valitsejaks on Keskkonnaamet.
Nõiakaev kuival ajal. Marko Vainu