Pärimusmuusikalaager 2020

27. -30. juulil toimus Kaikamäel VI Karula kihelkonna pärimusmuusikalaager, kus osales 31 noort. Kõik päevad olid täis pillimängu, laulu, tantsu, meisterdamist ja lugusid. Laagris õpetasid sel aastal erinevaid rahvapille Meelika Hainsoo, Annika Mändmaa, Lauri Õunapuu, Koidu Ahk, Rolf Saarna ja Anu Taul. Laagri tegevusi rikastasid oma teadmistega muusik Toomas Valk ning  muinasjutuvestja Piret Päär. Pillilaagrit korraldas MTÜ Karula Hoiu Ühing, laagri kordaminemisele andsid suure panuse lapsevanemad ja kogukond. Toetasid: Antsla vald, Valga vald, Keskkonnaamet, Eesti Kultuurkapital (rahvakultuuri sihtkapital, Valgamaa ekspertgrupp ja Võrumaa ekspertgrupp) ning Rahvakultuuri Keskus.

Sel aastal osalesid uute õpetajatena laagris Koidu ja Anu, olgu siinkohal ära toodud nende muljed ja mõtted laagrist.

Anu Taul:

Minu jaoks oli see laager väga inspireeriv.  On äge, et kõik on ühe kogukonna lapsed. Muusika, tants ja laul on loomulik osa inimeseks olemisest ja need on meis kõigis olemas. Laager on suurepärane koht, kus üksteist innustada, tunda rõõmu ühisest musitseerimisest. Samuti tugevdab see kogukonnatunnet. Muusika pole midagi, mis on vaid väljavalitutele ja eriliselt andekatele ja ei pea olema ka muusikakoolis käinud, et oma pilliga või lauluga rahva ette tulla. Külapeole ei ole vaja otsida ekstra pillimeest kusagilt kaugelt, vaid kogukondsed mõistavad ise oma peo ägedaks muuta. Rõõm algab meie endi hingest ja südamest ja me ise iluloojad enda ümber. Lisaks annab vunki mano oma pärimuse tundmine. See, mis seal Karulas toimub, on heaks eeskujuks teistelegi kogukondadele.

Koidu Ahk:

Olen ühtteist kuulnud-näinud silmapaistvatest kogukondadest, Urvaste või Hargla kandis. Karula rahva elu-olust olin samuti vägevaid lugusid kuulnud, aga nüüd avanes võimalus pääseda siseringi. Kohtasin sooja vastuvõttu, lahkust, sõbralikkust, hoolimist. Karula kogukonna ühtekuuluvustunne hämmastas. Kaika seltsimaja on kodu eest, kõik teavad kuidas ja mis on vaja teha, on hästi toimiv korraldus. Laste peale vaadates, lapsed on rahulikud, arukad, motiveeritud, rõõmsameelsed. Tulevad tegevustega hästi kaasa, on omavahel olenemata vanusevahest heas läbisaamises. Lastest tahaks rohkemgi kirjutada. Kui Meelika ütleb, et alustas pillimängu õpetamisega omal ajal täiesti nullist, siis  paneb ikka imestama küll, millise tasemeni on jõutud. Paistis silma, et tegemist on andekate lastega. Ma puutusin rohkem kokku noormeestega, märkasin- nad mõtlevad ja arutlevad pisut sarnaselt, rahulikult ja elutargalt, prioriteedid on paigas. Neiud aga on erakordselt kaunid (kõik karula inimesed on kauni näoplaaniga), südamlikud ja armsad. Kuue varasema pillilaagriga on lastele niipalju laule ja lugusid sisse süstitud, et nad oskavad küsida ja soovivad lemmikpalu, see on täiesti hämmastav ja minumeelest kordumatu. Vanad lood ja laulud aitavad eluga toime tulla, päriselt. Selle eest tänu kuulub tublidele lapsevanematele ja laste juhendajatele, õpetajatele!

Mina olen samuti kogukonda vajav ja kogukonda armastav inimene. Mulle tundus, et nüüd olen marjamaale pääsenud. Ümbritsev loodus, mägine maastik lisab oma võlu. Väga äge oli Karula pillilaagris olla. Ühtegi vaba momenti polnud, koguaeg toimus midagi või oli endal midagi toimetada. Suur tänu hulgaliselt saadud heade emotsioonide eest! Ja nagu ütleb Ando Kiviberg, olgu muusika alati meiega, kõige parem kui elusal kujul!

Rõõmsad pillilaagri lapsed koos pillidega, foto Tiit Lepp
Rõõmsad pillilaagri lapsed koos pillidega, foto Tiit Lepp