Haabsaare veski ajalugu 2018

Hingedepäeva õhtul 2. novembril 2018 kogunesid kodukandi ajaloo huvilised Kaikamäele, sest Uuno Ojala rääkis Haabsaare sae-ja jahuveski ajaloost. Juttu tuli vabriku rajamise põhjustest, hiilgeajast 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ning ettevõtte võimalikust mõjust kohaliku elu arengule. Pisut räägiti ka Haabsaare kõrtsist.

Haabsaare 12.08.1947. Foto: Urmas Koemetsa erakogu

Uuno Ojala: Haabsaarõ vabrik oli üks paljudest, mis rajati Venemaal 19. sajandi lõpus toimunud tööstusliku revolutsiooni ajajärgul. Saeveski asutamise oluliseks eelduseks oli Vana-Antsla mõisa lõunaosa metsarikkus. Vabriku asukohaks valiti metsaülema kordoni lähedane teeäärne paik. Vabrikuhoone sai valmis 1892. aastal. Haabsaarõ sae- ja jahuveski rajamine tõi kaasa märgatava paikkondliku asustuse muutuse. Vabriku juurde rajati eluruumidega sepikoda ja veel mitmed elumajad, Kõrtsi juures asuvas töölistemajas elasid mitmed kaugemalt sisse rännanud töölised. Haabsaare kolhoosi ajal ehitati veel korterelamu.

Praegu asub kõrtsihoones raamatukogu. Kõrtsi tunti nii kohanime järgi kui ka lihtsalt Vabriku kõrtsina. Esimene kõrtsipidaja oli Juk Antsov. Haabsaarõ kõrts jätkas tegevust veel peale seda, kui 1900. aastal enamus kõrtse riigi viinamonopoli kehtestamise tõttu suleti.

Haabsaarõ sae- ja jahuveski toodang ei piirdunud saematerjali ja jahuga. Saelaudade ja ehitusprusside kõrval on toodetud höövlilaudu ning lõigatud veel katusesindleid. 1898. aastal, lisandus toodangu hulka ka puitvill (saksa. k. Holzwolle). Villatööstus paiknes vabriku ärklikorrusel. Haabsaarõ vabriku hiilgeaeg jääb aastatesse 1898 –1903.

Ajal mil vabrik kuulus mõisaomanikule, juhtisid selle tegevust metsaülemad (Oberförster) Ernst Bock, Ernst Hartmann ja viimasena Albert Georg Hensell. Vabriku töö juhatajateks on olnud ka eestlasi: Tõnu Piiron (1898), Juhan Uibopuu (1916–1917), Evald Uibopuu (1917–1919). Viimase poeg kirjanik Valev Uibopuu (1913–1987) on lapsepõlvemälestused vabrikus jäädvustanud alljärgnevalt:

“Väljas kerkisid kõikjal palgi- ning lauavirnad, levitades hapukat lõhna, taamal suured saepurumäed… [---] Siis alalised inimeste ja hobuste voorid palkide, laudade tera- ja jahukottidega. Näritud lasipuud ja konutavad hobused, inimesed, kes tulid ja läksid, nimed, kelledest sageli räägiti – keegi Küünimetsa Volli, keegi Mähkli Karla. Keegi veskiline, kes tõi meile kogu pesukausitäie küpseid, peaaegu mustalt küpseid kirsimarju.“

Eesti Vabariigi Asutava Kogu otsusega mõisate riigistamise  järel anti Haabsaarõ vabrik kuni 1922. aastani Võrumaa küttekomitee kasutusse. Seejärel andis riik vabriku enampakkumisel kohalikest meestest ühistule. Viis meest eesotsas Peeter Koemetsaga moodustasid järgmisel aastal vabriku taastamiseks ja selle tegevuse jätkamiseks osaühingu „Haabsaare“. O/Ü „Haabsaare“ kasutuses olev sae- ja jahuveski hävis 19. juuni 1926. aastal õhtupoolikul katlaruumist puhkenud tulekahju tagajärjel.

Seminar toimus projekti „Rahvusparkide kultuuripärandi õppepäevad aastatel 2018-2019 (KIK projekt nr 14303)“ raames.