Kasari jõe veetase tõusis 17. jaanuaril 228 cm üle veemõõtmisjaama nulltaseme, ujutades üle ulatusliku luhaala jõe alamjooksul. Sel aastal langesid kokku aktiivne lumesulamine ja sagedased vihmahood juba jaanuari alguses. Tavaliselt on luha veeväli muljetavaldav kevadisel lume sulamisperioodil, mil suurvesi püsib paar nädalat.

Kasari 4000 ha suurune luht on suurim kogu Põhja-Euroopas. Luht on suurveega üleujutatav niit jõe lammil. Kasari ja tema lisajõgede vesi, mis enam sängi ei mahu, ujutab ala perioodiliselt üle. Tulvavesi toob endaga kaasa toitaineterikkaid setteid, mis soodustab rohukasvu. Luha püsimiseks on vaja seda järjepidevalt niita või karjatada. Kasari luht on vee- ja rannikulindudele tähtis rändepeatuspaik ning pesitsusala. 

Kasari luhta on tugevalt mõjutanud maaparandustööd aastail 1926−1940, kui Kasari ja tema lisajõed kaevati nende alamjooksul sirgetesse kanalitesse. Kloostri ja Penijõe vaatetornist on hästi näha, et Kasari delta jõed kulgevad ebaloomulikult sirges voolusängis. See on lühendanud üleujutuse aega ja vähendanud selle ulatust.

Rahvapärimuse järgi on luha ääres elajatele kaks kardetud meest – Vigala- ja Matsalumees. „Vigalamees“ on ulatuslike sadude korral tekkiv üleujutus, mis koguneb jõe ülemjooksult. „Matsalumees“ tekib siis, kui on pikalt tugevad läänetuuled, mis ei lase jõe veel Matsalu lahte voolata. Ka sellisel juhul võtab luht vastu vee, mis sängi enam ära ei mahu. 

Operatiivandmeid Kasari veetaseme kohta näeb Keskkonnaagentuuri Kasari hüdromeetriajaama lehelt.