Karula, Soomaa ja Vilsandi rahvuspargi 30. juubelile pühendatud seminar toimus reedel, 10. novembril Soomaa rahvuspargi külastuskeskuses Tõramaal. Kokku oli tulnud poolsada ühel või teisel moel rahvusparkidega seotud inimest. Sisutihe päev möödus soojas ja sõbralikus meeleolus, kõneldi nii tõsisematel teemadel, meenutati olnut, planeeriti tulevikku, aga visati ka nalja. 

Vestlused toimusid kolme erineva paneeldiskussiooni vormis ning nende vahele sai kuulata muusikalisi tervitusi kolmelt juubilarilt ning nautida kauneid loodusfotosid rahvusparkidest.

Esimeste vaba Eesti rahvusparkide loomise lugu jagasid tollane keskkonnaminister Andres Tarand, Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Tiit Randla, Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna liigikaitse spetsialist Uudo Timm ning omal ajal rahvusparkide loomise ettepaneku teinud Eestimaa Looduse Fondi esindajad Rein Kuresoo ja Eerik Leibak. Selgus, et kõigil ei olnudki täpselt ühesuguseid mälestusi sellest, kuidas ning millises järjekorras rahvusparkide loomine toimus. Ühiselt leiti, et Soomaa kaitse sai alguse juba nõndanimetatud soode sõjast, mil Edgar Kask ja Viktor Masing astusid 1970ndatel suurte soode kaevandamise vastu välja. Eestimaa Looduse Fond alustas oma tegevust 90ndate alguses ja püüdis koondada rahvusvahelise abi toel teadmisi Eesti aladest, mis olid looduskaitseliselt väga väärtuslikud. Vilsandile oli kujunenud oluline rahvusvaheline seireala ja Karulas oli vajalik kaitsta terviklikku maastikku.

Teises paneelis, mida juhtis Kaili Viilma, meenutasid endisaegsed administratsiooni juhid oma töid ja tegemisi. Vestlusringis osalesid Karula, Soomaa ja Vilsandi rahvuspargi endised direktorid Pille Tomson, Meelis Suurkask ja Arvo Kullapere ning Soomaa rahvuspargi loomise juures olnud toonane projektijuht Kaja Allilender. Omal ajal vastutas administratsiooni direktor kõige eest, mis rahvuspargis toimus ning rahvuspark oli justkui kogu tema elu. Rahvusparkide administratsioonide ülesandeks oli teha koostööd kohalike elanikega ning selgitada, miks on vaja loodust kaitsta. Seminaril osalenute arvates oleks võinud ka sel ajal tegeleda ka rohkem kultuuripärandi teemadega. Kuna toonane maailm oli Eesti jaoks äsja avanenud, siis said tollased töötajad osaleda rahvusvahelises koostöös ning omandada vaba maailma demokraatia töövõtteid. 

Kolmanda paneeli vestlusi suunas Maaülikooli professor Kalev Sepp, kes alustas ülevaatega üliõpilastöödest, milles küsitleti rahvusparkides elavaid inimesi. Üldiselt oli elanikkonna suhtumine rahvusparkidesse positiivne. Vestlusringis osalesid Kristjan Tõnisson RMKst, Leelo Kukk Keskkonnaametist ja kui Karula rahvuspargi kohalik elanik, Hanno Zingel Kliimaministeeriumist ja rahvusparkide elanikud Algis Martsoo ja Dagmar Hoder Soomaalt. Selgus, et rahvusparkide elanikud tunnevad puudust esindusisikust, kelle poole pöörduda, kui tekivad kohapealsed probleemid nagu näiteks maahoolduse ja külastustegevuse vahel või muul teemal. Ametnikud leidsid, et üha tihedamini peaks tegema koostööd ning arvestama kohalike elanike vajadusi rahvusparkides. 

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et rahvusparkide algusaastad möödusid suure entusiasmi ja õhinaga, koos rahvusparke üles ehitades. Tollel ajal olid kogukonnad parkide tegemistesse tihedamalt kaasatud. Nii võiksimegi juubeliseminaril kõneldust kaasa võtta mõtte võimalusest erinevaid otsuseid  kohalike inimestega oluliselt enam läbi arutada. On ju rahvusparkide eesmärk kaitsta ka kultuuripärandit, mis on otseselt inimestega seotud. 

Pikka iga Eesti rahvusparkidele!