Hingedepäeval meenutati Matsaluga seotud looduskaitsjaid

Autor:

Kaja Lotman
Märksõnad

Looduskaitse tegevus Eestis on üle 111 aasta vana. Aja jooksul on kujunenud mitmed piirkondlikud traditsioonid meenutamaks silmapaistvaid looduskaitsjaid. Matsalus on just hingedepäev see aeg, mil viiakse kaitsealaga seotud looduskaitsetegelaste haudadele mälestusküünlad. Traditsiooni on juurutanud endine Matsalu direktor Taivo Kastepõld. Nüüd puhkab temagi Lihula kalmistul. 
Taivo Kastepõllu tegemisi Matsalus saatis algusest peale erakordne innukus ja energia. Ta asutas Penijõele rõngastuskeskuse ja võttis kasutusele ESTONIA MATSALU signatuuriga Eesti oma rõngad. Tema keskseteks uurimisobjektideks olid tiirud, hiljem ka tuttvart ja rääkspart. Ta oli ka initsiaatoriks Lihula raba kaitse alla võtmisel. Matsalu rahvuspargi direktorina oli üheks suureks ettevõtmiseks Penijõe mõisa ülesehitamine. Suure panuse eest Eesti looduse kaitsesse on teda autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Eerik Kumari looduskaitsepreemiaga.

Mees istumas laua taga ja naeratades paberilehte uurimas

Taivo Kastepõld. Foto: Matsalu rahvuspargi arhiiv

Lihula kalmistul puhkab ka teine Matsalule enamuse oma elust elanud ornitoloog ja teadusdirektor Valdur Paakspuu. Valdur tegi suurt looduskaitse valgustustööd kohalikus kogukonnas, juhtides pikka aega Eesti Looduskaitse Seltsi Lihula piirkonda. Tema käe all said innustust paljud kooliõpilased, kes oldi Valdurile abiks rõngastamisaktsioonidel Matsalu roomüüride vahel või meresaartel. Valduri hauda kaunistab alati mõni linnusulg. Tema lahkumisest möödus jaanuaris juba 30 aastat.

Mees naeratades istumas

Valdur Paakspuu. Foto: Matsalu rahvuspargi arhiiv

Lihula kalmistul puhkab ka Matsalu esimene ekskursioonijuht Aliide Meel, kes paljudele omaaegsetele koolilastele väsimatult Matsalu väärtustest jutustas.

Naine istumas naeratades laua taga.

Aliide Meel. Foto: Matsalu rahvuspargi arhiiv

Selle aasta jaanuaris oleks 70-aastaseks saanud veel üks Matsalu kandile oluline mees - Ain Meriste. Töötades tehnik-vaatlejana olid tema tööd alati loodusega seotud: tegi seiret, tegi seiret, vajalikke hooldustöid puisniitudel ja metsades, reguleeris kiskjate arvukust. Tal oli eriline märkamise ja seoste loomise võime, seetõttu oli väga rikastav arutada temaga loodusnähtuste üle. Tema põrm on laotatud loodusesse Soontagana maastikul.

Mees hoidmas naeratades käes lindu

Ain Meriste. Foto: Matsalu rahvuspargi arhiiv

Hingedeajal on hea meenutada endisi kolleege looduskaitsevaldkonnas ja leida nende kunagistest tegemistest uut inspiratsiooni ja võimalusi seda valdkonda arendada.

Kaja Lotman, Lihulas, 02.11.2021