Täna täitub 110 aastat Eerik Kumari sünnist (7.03.1912 - 8.01.1984). Ta oli sõjajärgsel perioodil väljapaistev teadlane ja üks olulisemaid looduskaitsetegelasi Eestis.

Kumari sündis Kirblas, Läänemaal ja aastani 1938 kandis perekonnanime Sits, seejärel muutis nime Väinameres asuva  Kumari laiu järgi. Huvi looduse vastu tekkis lapsepõlves Matsalu randadel  ja Kasari luhas linnuparvi vaadeldes, Gustav Vilbaste suunas looduskaitse radadele taimede määramise ja kohanimede kogumisel.

Kumari oli Eesti NSV Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni asutaja ja juht aastatel 1955–1984, mis andis talle olulise rolli sõjajärgses Eesti looduskaitsesüsteemi taastamises ja ehitamises.

Tema hea kolleeg Vaike Hang on kirjeldanud Kumari tollast looduskaitsetööd: "1955. aastal jätkasime 12-liikmelise tegusa Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoniga. Paika said looduskaitse korralduslikud alused. Looduskaitseseaduse eelnõu ja eriti selle kooskõlastamine oli keeruline. Kaitsealade asutamist oli vaja põhjendada, nimekirjad koostada jne. Oli lõpmata palju koosolekuid ja arutelusid, sageli Kumari juures kodus. Ta oli komisjoni eesotsas ligi 30 aastat. Meid võeti kuulda sest ajasime õiget asja. Looduskaitse pleenumite ajal oli ülikooli aula osavõtjaist tulvil. Oli kõvasti jagelemist Moskvaga."

Tänapäeva inimesel on raske kujutleda kirjanduse kartoteegi pidamist paberil. Kumari looduskaitse kartoteegis oli üle 23 tuhande sedeli. Tema kogu sisaldab üle 50 aasta peetud väärtuslikku fotokogu Eesti erinevaist paigust. Ta koostas arvutul hulgal teaduslikke ja ka populaarteaduslikke artikleid ning väga tuntud on ka tema raamatud: Lindude välimäärajad (1953, 1959, 1974, 1984), Eesti NSV linnud (1954), Ahja jõe ürgorg (1968, 1972), Kuidas vaadelda linde (1963), Lindude laht (1966), Lindude ränne (1975), Eesti looduskaitse minevikust ja tänapäevast (1962). Tema koostatud on looduskaitse teatmeteosed: Looduskaitse teatmik (1960), Looduskaitse (1973), Punane raamat (1982). Tema bibliograafia on avaldatud Lemming Rootsmäe ja Vilju Lillelehe kirjutatud raamatus -  Eerik Kumari. Elu täis tööd ja rõõmu (1996). 

Kumari lähenes loodusele mitte ainult pea, vaid ka südamega ja tänu sellele õnnestus kiiresti taastada looduskaitsealade süsteem ja edasi arendada vastukaaluks nõukogude industriaalmajanduse haarde laienemisele.

Ta oli TA Zooloogia- ja Botaanika Instituudi teadusdirektor (1952-1977), Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees 1954–1964, auliige 1972. aastast ja aupresident 1982. aastast, Soome Ornitoloogiaseltsi liige, Briti Ornitoloogiaühingu ja Ungari Ornitoloogiaühingu auliige, Eesti NSV teeneline teadlane ja postuumselt ka Eesti Vabariigi teaduspreemia saaja.

Kumari võitlused looduse kaitsmisel meenuvad kevadeti, kui Keskkonnaministeerium annab välja juba 1989. aastast Kumari nimelise looduskaitsepreemia väärikatele ja tublidele inimestele. Väike ülevaade tema tegevusest on Matsalu rahvuspargi keskuses Penijõe mõisa ekspositsioonis.