Reedel, märtsi viimasel päeval kogunesime Alutaguse noorte looduskaitsjatega Iisaku looduskeskusesse. Seekord võtsime luubi alla (õigemini kõrva äärde) kakud ja rähnid, varakevadiselt aktiivsed linnud. 
Alustuseks tegime Tarmo Evestuse abil ringi peale kõikidel kakuliikidel ning saime ka teada, kuidas nad nii hästi hiiri tabavad ning hääletult lendavad. Pärast teooriat panime teadmised proovile Kuldvillaku mängus, mille valmistas meile Räpina aianduskooli keskkonnakaitse eriala praktikant Arpo Eismann. Tasavägiselt võitis sõprus!

Kui õues hakkas hämarduma, panime talviseks muutunud ilma trotsides soojalt riidesse ja suundusime metsa. Liisi Peets ja Tarmo tutvustasid meile kakkude loenduse metoodikat. Kõndisime metsateel punktist punkti. Punktis lasime kõlarist kakkude hääli ja kuulatasime, kas keegi vastab. Neli korda tegime seda 500 m vahedega, kuulda oli esialgu ainult lumehelveste langemist. Viimasel kutsumisel enne algusesse tagasijõudmist kuulsime vastust! Pimeduses liugles hääletult puudele händkakk ja andis teada, et see mets on tema kodu. Oli see alles võimas elamus! 

Veidi enne keskööd keskusesse jõudnuna pugesime kohe põhku, sest järgmine äratus oli juba enne kuut. Varahommikuseks ülesandeks oli rähnide loendusest aimu saamine. Kuigi müttasime vanas kuusikus, siis rähnidest saime ainult suur-kirjurähni toimetamist kuulda. Aga see-eest kuulsime 13 muud linnuliiki, teiste seas ka kanakulli ja laanepüüd. Metsas oli palju püsti seisvaid kasetüükaid. Saime teada, et kuigi kange tahtmine võib olla need pehkivad rondid maha lükata, siis me ei või aimata, et seal võib näiteks poolsuluspesitseja musttihase pesa olla.

Kellel hommikusest retkest veel isu täis ei saanud, said haakida end ornitoloogidele sappa, et Puhatu soo äärde lindude jälgimise seadet paigaldada. Oma olemuselt tähendas see pikka vantsimist ja märjas metsas mättalt mättale ukerdamist. Omaette elamus oli saada aimu välitööde tõelisest olemusest. Muuhulgas avastasime põdra magamisaseme.
Nooremad meisterdasid samal ajal looduskeskuse juures lumememmesid. Lumine ilm oli hea aprillinali küll! 
Seminari lõpuülesandeks oli rähnide määraja meisterdamine. Igaüks pidi ise mõtlema, milliste põhitunnuste järgi meie metsade rähne üksteisest eristada. Kõik said ülesandega suurepäraselt hakkama.

Alutaguse noored looduskaitsjad on rõõmus seltskond noori Alutaguselt, Sillamäelt ja Jõhvist, kellest osadel on koduseks keeleks eesti keel, osadel aga vene keel. Nii vajavad noored rohkem individuaalset lähenemist, et teistega järge pidada, aga plussiks on, et nii noored kui ka juhendajad  saavad kümmelda kahes keeles. 😊

Kokkuvõtte kirjutas Elo Raspel, kakskeelset kursust korraldasid Anne-Ly Fersel, Mariia Smelska, Elo Raspel ja Margit Turb Keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonnast.