Keskkonnaagentuuri eluslooduse seireprogrammi osaks on juba üle 20 aasta igasuvine ööliblikate seire. 2023 avastasid teadlased seire käigus Nigula looduskaitsealalt uue liigi, mille määrang alles hiljuti kinnitust leidis.

Eelmisel suvel juuli alguses leiti Nigula looduskaitsealal seirepüünises isane luha-pisivaksik (Eupithecia addictata) ning kuu teises pooles leiti samast paigast ka emasloom. Pisivaksikute liigini määramine on sageli keeruline ja nõuab eksperdi kogemust, mille tõttu tuli määrangu kinnitamist oodata. Liigi tuvastamisel kasutati nii morfoloogilisi tunnuseid kui DNA järjestamist.

Keskkonnaagentuuri andmetel on luha-pisivaksik lõunapoolse levikuga, kes Euroopast avastati 1990-ndatel. Tema levila siin on väga katkendlik – kitsas areaal ulatub Itaalia kirdetipust üle Austria, Slovakkia ja Ungari Ida-Ukrainani. Eraldunud asurkonnad esinevad ka Balkani poolsaarel (merepinnast 800–1200 m kõrgusel metsavööndis) ja Kesk-Venemaal. Lätis leiti 2015. aastal ainuke isend riigi kaguosast. Mõned aastad hiljem tehti luha-pisivaksiku esinemine esmakordselt kindlaks Leedus, kuid korduvad leiud järgnevatel aastatel viitavad sellele, et liik esineb seal püsivalt. Võttes arvesse varasemalt kaardistatud liigi levikut, siis Nigula looduskaitseala on selgelt põhjapoolseim leiukoht luha-pisivaksiku levialal!

Luha-pisivaksik on seotud ängelheintega, millest röövikud eranditult toituvad. Sellest tulenevalt ka liigi eestikeelne nimi – luhtadel kasvab ängelheina  kohati palju. Kesk-Euroopas seostatakse liblikat ennekõike niiskete niitudega jõeorgudes. Uute liikide looduslik levimine näitab ka seda, et  kliimamuutused mõjutavad kohaliku fauna koosseisu.
 

Allikas: KAUR