Inimese kohalolu Karula kõrgustiku taimkattes on nähtav juba alates kiviajast

Eesti teadlaste ülikoolidevahelises koostöös valminud uuring näitas, et õietolmupõhised taimkatte rekonstruktsioonid pakuvad keskkonnaalast tausta nii teadaolevatele kui veel avastamata arheoloogilistele muististele.

Uuringu eesmärgiks oli kvantitatiivse õietolmupõhise taimkatte rekonstruktsiooni ning arheoloogiliste ja ajalooliste andmete abil selgitada Karula kõrgustiku maakatte ja asustuse kujunemist viimase 6500 aasta jooksul.

Tööd koordineerinud Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur Anneli Poska sõnul võimaldavad erineva suurusega veekogud ning nende setetes talletunud õietolm viia läbi analüüse mitmesugusel ruumilisel skaalal ning seetõttu sobis eri suuruses järvede ja soode poolest tuntud Karula kõrgustik uuringualaks väga hästi. Töörühm kaasas uuringusse suure Ähijärve ja selle läheduses asuvad väikesed Mähkli, Viitka ja Tollari järved ning pisikese Lossi söllisoo.

Uuringu juhtautori Eesti Maaülikooli teadur Vivika Väli lisas, et õietolmuanalüüsil saadud taimeliikide proportsioonid ei vasta taimestikus esinevate liikide proportsioonidele, seetõttu on välja töötatud mudelid, mis aitavad õietolmuandmed ümber arvutada taimkatte proportsioonideks ning hinnata maa-ala suurust kust õietolm pärineb. Neid kvantitatiivseid õietolmupõhiseid taimkatte rekonstruktsioone võimaldavaid mudeleid on Annel Poska eestvedamisel ka varem Eestis rakendatud.

Väikejärvede ümbruse arheoloogiliste leidude ja õietolmupõhistes rekonstruktsioonides nähtavate metsahäiringute põhjal saab väita, et inimesed tegutsesid Karula aladel juba keskmisel kiviajal (4100–3100 eKr). Kogu Lõuna-Eesti maakatte dünaamikat näitava Ähijärve settes hilisest kiviajast (2500 eKr) pärinev teraviljade õietolm näib olevat samaaegne piirkonda saabunud nöörkeraamika kultuuri kandjatega. Tõendid Karula kohaliku viljakasvatuse kohta (õietolmuterad väikejärvedes) ilmuvad alates hilisest pronksiajast (700 eKr). Samal ajal suureneb märkimisväärselt ka alepõllundusele viitavate söeosakeste ja söötide pioneerpuuliigi kase hulk ning väheneb laialehiste puuliikide hulk. Huvitava nüansina võib esile tõsta pisikese Lossi soo ümbruse taimkatte muutused, kus alates vanemast rauaajast hakkasid domineerima mänd ja kanarbik, koos jälgedega inimtekkelistest põlengutest. Muutustele seletust otsides jõudsid kaasautorite Pille Tomsoni ja Pikne Kama mõtted metsmesinduse algusaegadesse ning söepõletuskohtade näol koguni uute arheoloogiliste avastusteni.

Kokkuvõttes näitas uuring, et samas piirkonnas asuvad erineva suurusega järved ja sood võivad meie ajaloost jutustada erinevaid teineteist täiendavaid lugusid. Eduka arheoloogiliste, ajalooliste ja õietolmul põhinevate tõendite ühendamise aluseks aga on selge arusaam õietolmu sissekandeala suurusest. Uuringus osalesid Vivika Väli, Pille Tomson ja Maret Põldmaa Eesti Maaülikoolist, Anneli Poska, Jüri Vassiljev; Tiiu Alliksaar, Leili Saarse ja Ansis Blaus Tallinna Tehnikaülikoolist, Pikne Kama Muinsuskaitsemetist ning Kersti Kihno Tartu Ülikooli Loodusmuuseumist.
Tulemused avaldati ajakirjas Journal of Archaeological Sciences 

Loo autor ja lisainfo:
Vivika Väli  
Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Elurikkuse ja loodusturismi õppetool
vivika.vali@emu.ee