2019 talveseminar

Alutaguse rahvuspargi esimene noore looduskaitsja kursus toimus 22 – 23 november 2019 a.
Esimese päeva lõunal kogunesime Iisaku looduskeskusesse - saime tuttavaks teineteise ja päevaplaanidega, seejärel rääkis Maret Vildak keskkonnaametist meile Alutaguse rahvuspargist. Edasi suundusime Iisaku kihelkonnamuuseumi, kus Anne Nurgamaa tutvustas meile Alutaguse kultuuripärandit ja seda kes on Poluvernikuid. Kõik saime proovida ka oma näpuosavust punudes lõngadest poluvernikute paelu. Muuseumi külastus jätkus teemakohase einega, pakuti läätsesuppi ja kooki.

Seejärel sõitsime Kauksi Paesaare tallu, kus lahke perenaine meid vastu võttis. Puhkemaja suures püstkojas algas Maike Altoja juhendamisel vanal viisil seebi keetmine. Kui sulatatud searasv oli tulele tõstetud lisati seebikivi ja vee lahust ning männitõrva. Pika õhtu sisustas seebikeeduse elaval tulel kuumutamine ja segamine. Ühisel seebikeetmisel koos asjakohase jutuga kadus aeg kiiresti. Lõpuks oligi pajatäis tõrvaseepi valmis. Soojast püstkojast astusime külmast prõksuvasse öösse, särava tähistaeva alla, ning oligi aeg magama minna.

Järgmine hommik algas maitsva hommikupudru ja taluleivaga ning eelmisel õhtul keedetud seebi jagamisega osalejate vahel. Seejärel suundusime koos loodusgiidi ja jäägri Vahur Sepaga Alutaguse radadele loomade tegevusjälgi otsima. Seiklesime Roostoja kandis ning Katmani tammede juures. Tõdesime, et vee läheduses on erinevaid jälgi rohkem kui palu- ja nõmmemetsades. Hilisel lõunatunnil kogunesime Iisaku looduskeskusesse kus tähistasime Alutaguse rahvuspargi 1. sünnipäeva.
Kokkutulnud külalised ja võõrustajad kuulasid Vahur Sepa loomalugusid ja nautisid Tagavälja talu suupisteid ning torti.

Noorte looduskaitsjate esimest kogunemist juhendasid keskkonnahariduse spetsialistid Anne-Ly Feršel, Veronika Plotnikova ja Elo Raspel.

Vahur Sepp selgitab, miks see soolak just selline välja näeb ja mitte teistsugune ja mida peaks siin parandama. Foto: Anne-Ly Feršel