2024 sügisseminar
Reedel, 25. oktoobril kogunesid Alutaguse ja Endla kaitsealade noored looduskaitsjad sügisseminariks Peipsi järve äärde. Mitmes mõttes oli see piiriäärne kohtumine – läheduses oli Jõgevamaa ja Ida-Virumaa piir, järvel ka Eestimaa-Venemaa piir. Sügisseminar põimus kalade, kalakaitse ja kultuuripärandi ümber. Osalejaid oli 15 noort neljast maakonnast, enamus varemgi kursuste osalenud.
Hommikul alustasime Mustvee sadamas tutvudes kalandus järelevalve inspektorite tööga. Inspektor Ivo Kask rääkis miks ja kuidas kalastajaid kontrollitakse. Inspektoritel on vaatluste tegemiseks mitmesuguseid tehnilisi abivahendeid, näiteks õhus ja vees töötavaid droone ning sõidukeid. Põgusalt oli juttu ka järve risustavatest kummitusvõrkudest ja nende koristamisest. Hea rahulik ilm andis meile võimaluse ka laevaga järvele sõita. Enne pardale minekut saime kiire ohutusõppuse – ikka päästevestid selga, hoia reelingust kinni, jälgi ümbrust ja kuula kapteni käske! Piiriveekogu reegleid arvestades piirdusime sõiduga kaldavööndis, inspektor Raivo Ojakivi täitis kapteni ülesandeid.
Sadamast jalutasime sööma. Lõunasöögiks sõime koha - aasta kala ja hinnatud Peipsi liik. Seejärel algas pikk, aga huvitav jalutuskäik Mustvee linnast Tihedale. Liikumise tegi sisukaks Anne-Ly tähelepanekud ja lood kohalike majade, kirikute, surnuaedade ja muu elu-olu kohta. Peipsiäärsetes tänavkülades on põiminud omavahel erinevate rahvuste, usundite ja kultuuride traditsioonid. Saime teada miks on külg-külje kõrval asuvates majades esimene korrus kõrgem, mis eeliseid annab katusega siseõu, milleks on majadel erilised väravad, kuidas liigeldi kitsal tänaval varem, kuidas ja kelle jaoks kasvatati kurke, mida toodeti Maratis, miks on õigeusklike ja vanausuliste kalmistute ristid teistsugused – seda kõike 5 kilomeetrisel jalutuskäigul Mustvee - Raja- Kükita- Tiheda.
Tihedal ootas meid pikisilmi Peipsimaa muuseumi giid Natalia. Tema tutvustas meile muuseumi kahte maja. Kõigepealt vaatasime Peipsi järve elu toas milline see suur järv üldse on ja milliseid kalu järves elab. Üllatavalt palju on Peipsi järves saari ja suubuvaid jõgesid, välja voolab aga ainult üks jõgi. Vahval näitusel saime oma käega kaaluda ka kõige raskemat säga (NB kaitsealune kala!) ja võrrelda kui pikaks võib kasvada parasiit laiuss. Teises muuseumimajas avanes meie ees uks muidu kinnisesse vanausuliste kogukonda. Teame nüüd millised ja miks on nende riietuses ja kodudes olulised elemendid, näiteks ikoonid, vene ahi, lestovka, padrutsnik, rukamoinik, samovar ning milliste lauluraamatute järgi vanausulised kirikus laulavad. Huvitav oli käte pesemise ja puhtuse hoidmise rõhutamine.
Seejärel istusime kenasti kaetud laua taha teetseremooniale. Samovarides oli kuum vesi, tõmmiseks ivantsai ehk fermenteeritud põdrakanepi tee. Proovisime kas tassist ja alustaldrikult juues on maitsed erinevad, lubatud oli ka luristamine. Traditsiooniliselt võeti teed juues suhu ka tükike keedushkrut ehk keedusukkerit. Teed mekutades vähenes tasapisi keedusuhkru, präänikute ja barankade vaagna sisu. Seejärel oligi aeg tänada Nataliat võõrustamise eest ning tagasi kodude poole sõita. Seekord jätsime bussis hüvasti, sest tõenäoliselt oli see noorte looduskaitsjate kursuse viimane kokkusaamine. Seminari juhendasid Anne-Ly Feršel ja Mariia Smelska Alutaguse rahvuspargist, Elo Raspel Endla looduskaitsealalt.
Peipsi ääres veedetud päevast tegi videoklipi Maria: https://www.youtube.com/watch?v=KBzys1X1OYk