2017 suvine kursus
Vilsandi rahvuspargi noore looduskaitsja kursus toimus 4.-6. juulil Pilguse Mõisa külalistemajas. Kokku osales kursusel 19 noort Saare maakonnast, kellest varasemalt osalejaid oli 13.
4. juuli
Esimesel päeval peale tutvumist ja kursuse sujuvaks toimimiseks tehtud kokkuleppeid asus Allan Selin tutvustama liblikate põnevat maailma. Ta oli kaasa võtnud liblikakogusud ja määrajaid ning jutt selle juurde oli köitev ning teadmiste rohke. Pärast lõunasööki asusime ise liblikaid ümbruskonnast püüdma. Selleks olid meil liblikavõrgud, surmutid ning väiksed ümbrikud, millesse pintsettidega asetasime liblikad. Kui paaritunniselt püügiretkelt naasesime, asusime liblikaid sirutama. Nii mõnelegi oli see väga põnev ning esmakordne tegevus, kuid mõni tõdes endale, et liblikate vaatlemine on palju parem kui nende püüdmine, surmamine ja sirutamine.
Peale õhtusööki valmistasime ette lõkkeplatsi ning asusime järgmiseks päevaks Maarika Männili juhendamisel joonistussütt valmistama. Seejärel toimus põnev võistkondlik mäng, milles pidime kasutama nii nutikust, kiirust, osavust kui ka oma teadmisi. Allan pani ka liblikate ööpüügiks lambi valmis ning saime teada, kuidas öist liblikapüüki tehakse. Õhtu lõpetas vahva ühine lõkkeõhtu.
Suvise noore looduskaitsja kursuse 2017 osalejad. Foto: Maris Sepp
5. juuli
Teise päeva hommik algas öise liblikapüügi saagi üle vaatamisega. Proovisime saaki koos määrata ning mõne isendi sirutasime liblikakogu jaoks ära. Kell 10 olid saabunud uued juhendajad Renno Nellis ja Annika Liivak. Jaotusime kahte gruppi. Annika juhendamisel saime palju tarkusi ravimtaimedest – millised on ravimtaimed, kuidas ja millal neid koguda, kuivatada, säilitada. Kogusime ise mõned taimed loodusest, määrasime ning uurisime millised on taimede raviomadused erineva kirjanduse põhjal. Annikaga läksime veel retkele ning ta näitas mõnda taime, mida saab kasutada kiireks esmaabiks või mida saab söögiks kasutada (nt vesihein, malts, hiirehernes jms). Samal ajal tutvustas Renno Nellis teisele grupile looduskaameraid, õpiti ja prooviti pesakaamera paigaldamist ning saime ka ühe rajakaamera ümbruskonda üles sättida, et järgmisel hommikul vaadata, mis põnevat kaamerasilma ette on jäänud. Samuti oli Renno kaasa võtnud hulgaliselt pilte must-toonekure pesakaameratest ning meie ülesandeks oli kõik pildid ühe pesitsus perioodi jooksul läbi lapata ja fikseerida olulised sündmused pesas. Samuti vaatasime läbi looduskalendri merikotkakaamera foorumis pilte, kus tuuakse poegadele süüa ning meie ülesandeks oli määrata ära saakloomad liigilise täpsusega. Peale lõunasööki toimus gruppide vahetus ning toimusid samad tegevused. Peale õhtusööki sättisime loodusõhtuks valmis saali. Kohalikke külalisi oli Renno põnevamaid hetki looduskaameratest kuulama tulnud 10 ringis lisaks laagris osalejatele. Õhtu lõppes nagu ikka vahvate tegevustega lõkke ääres, sh traditsiooniks saanud šokolaadibanaanide küpsetamisega ning lauludega.
Villatööga tutvust tegemas. Foto: Maris Sepp
6. juuli
Kursuse viimasel päeval võtsime suuna Viki Mihkli talumuuseumisse, kus jagati meid taaskord kahte gruppi. Saime proovida Mari Lepiku juhendamisel lambavilla kraasimist ja ketramist nii voki kui kedervarrega. Mari rääkis põnevaid lugusid ketrustööst ning andis kasulikke nippe töö lihtsustamiseks. Sepp Gunnar Vares aga jagas põnevaid teadmisi sepatööst ja selle ajaloost. Lisaks valmis ühistööna hobuseraud. Peale lõunasööki sõitsime aga Atla sadamasse, kus meid võttis vastu Karala Vabatahtlikud Merepäästjad – Moonika, Tamur ja Robi. Saime proovida ja katsetada erinevaid päästeveste ning kõige põnevamaks osutus päästeparv ehk kuidas seda õigesti ja korrektselt kasutada hädaolukorras. Vabatahtlikud Merepäästjad Päästjad jagasid meile mitmeid kogemusi juhtunud õnnetustest ning andsid näpunäiteks, kuidas ja mida teha, et õnnetusi ei juhtuks. Kui olime naasnud Pilguse mõisa, pakkisime asjad ning aeg oli lõpetada 3 päevane vahva kursus tunnistuste üleandmisega. Samuti selgitasime välja, kes sõidab võimalusel järgmisel aastal rahvusvahelisse laagrisse. Hääletuse alusel saab selle võimaluse järgmisel aastal Martin Vesberg. Lahkuda oli kõigil raske, sest koosveedetud aeg oli meeldejääv ning toredaid mälestusi täis.
Kursuse kohta ilmus kohalikus lehes Meie Maa artikkel.
Video: Martin Vesberg