Kultuuripärand

Kuigi Endla looduskaitseala on praeguseks praktiliselt inimtühi, on siin mitmeid kultuuriloolisi kohti. Kaitseala idaosas alustati esmakordselt Eestis soode teaduslikku uurimist juba 1910 a, kui Balti Sooparandus Selts ostis ära Tooma talu maad, mis jäid Männikjärve raba lähedusse. Asutatud Tooma Sookatsejaamas, mille nime hiljem korduvalt muudeti, tegeleti põllumajandusliku katse- ja uurimistegevusega kuni 1989. aastani.

Toomal tegutses ka aastatel 1928 - 1944 sookool- omalaadne kutsekool, mille tegevusega pandi alus Eesti maaparanduse õpetamisele. Tooma sookooliga on seotud õietolmuterade uurimise ehk palünoloogia professor Paul William Thomson. Lisaks Thomsonile on õppe- ja uurimistegevuses löönud kaasa nimekad tegelased nagu Arved von Vegesack, Leo Rinne, Enn Terasmäe (end. nimega Nikolai Roosa), Tiit Eipre, Karl Hommik ja Lauri Mets. 1940ndatel alustas tudengina Enda rabades välitöid Viktor Masing. Masingust kujunes Eesti silmapaistvaim soouurija ehk telmatoloog. Endises sookoolihoones paiknevad nüüd Endla looduskeskus ja Keskkonnaameti tööruumid.

Endla looduskeskus tegutseb endises sookooli hoones. Foto: Elo Raspel

Tooma kõrvalküla Kärde ei jää küll kaitseala piiridesse, kuid seal asuv rahumajake väärib külastamist. Kärde mõisa pargis asuvas sümboolses palkmajakeses sõlmiti 1661 a Rootsi ja Venemaa vahel rahuleping. Sellega lõppes 1656-1658 aastatel kestnud sõda ning pandi paika Eestimaa ja Liivimaa piir, millega maa peaaegu pooleks jagati.  

Jõgevamaale omaselt on mitmeid rahvapärimuses Kalevipojaga seotud paiku ka siin. Männikjärv olevat Kalevipoja kaevatud kaev, kuid kuna töö katkestati, siis ei saanud veesilm soovitud sügavust. Kalevipoja muistendi alguses on Fr. R. Kreutzwald pannud kirja värsiread: "Tule sa, laulik- targa tütar! /Jõua Endla järve esta! / Pikalt ju hõbedases peeglis / siidihiukseid silitasid". See Endla järve ääres kivil istuv ja juukseid kammiv neiu on Juta - muistse lauluisa Vanemuise kasutütar, kelle vanamees järve lähedalt heinamaalt (Salu puisniidult) hüljatuna leidis. Juta istumispaika tähistab järve kaldal kaheks lõhenenud kivi. Rahvajuttudes on Juta lindude kaitsja, kes lauldes võtab vastu ja saadab teele järvele kogunevad rändlinnud. Jutast ja kaunist Endla järvest on luuletanud ka K. W. Rosenstrauch.

Üle Endla järve ja läbi rabade kulges varasemalt külmunud pinnasega kasutatav talitee - omaaaegne Tallinna ja Tartu ühendustee. Arheoloogiliste leidude järgi on Endla järve ääres asunud kalastajate asupaik juba 4000 a tagasi. Tali- ja veeteede ääres asusid ka kõrtsid - üks Naval, teine Haaval. Vanad rappa või metsadesse hääbunud talukohad olid ka Kaerasaares, Räägumetsas, Kitsel, Sopal ja Mardimäel. Enamus endistest luhaheinamaadest on võsastunud, vaid mõnes kohas on jätkatud pärandmaastike hooldamisega. Vesiveskid töötasid Vardjal, Norras, Oostrikul ja Põltsamaa jõel. Praeguseks on need asukohad vaevu aimatavad. Kaasikjärve ääres on vana talitee osa praegusest matkarajast. Matkarada viib ka Endla järve ääres asuva Juta kivi juurde, samas asub lõkkeplats ja metsamaja.

Juta kivi Endla järve ääres. Foto: Elo Raspel