2024 suvekursus

Endla looduskaitseala keskusse Toomal kogunesid kolmapäeval, 3. juulil rõõmsad ja uudishimulikud noored. Kokku osales noore looduskaitsja suvelaagris 17 noort Alutaguse rahvuspargi ja Endla looduskaitseala ümbrusest, neist enamus varasemaltki kursusel osalenud.
 

KOLMAPÄEVAL tegime pärast tutvumisringi ja oma ootuste sõnastamist ekspositsioonis tutvust Endla LKA ajaloo ja väärtustega. Selgeks sai soode tekkimine ja areng. On ju sood oluline ühisosa nii Alutaguse rahvuspargis kui Endla looduskaitsealal, aga märgaladesse pole alati väärtustavalt suhtutud. Arutlesime, miks ja kuidas on muutunud inimeste arusaamad soodest ja nende säilimise olulisusest, samuti turba tootmisest ja kasutamisest. Lõpetuseks oli ühine otsimis-märkamismäng, mille vastuseks oli Endla kaitseala sümboltaim – valge vesiroos.

Peagi ootas buss ja sõit Heli mesindustallu. Pugesime kaitseülikondadesse ja saime mesinike Liana Trahvi ja Veiko Lippuri juhendamisel põhjaliku tutvustuse kuidas käib töö mesilastega. Liana juhendamisel nägime kuidas käib kärjeraamide tegemine, kärgedelt kaante võtmine, mee vurritamine - lühidalt  kuidas jõuab mesi tarust purki. Saime mekkida värsket kärjemett ja suira. Mesitarude juures tutvustas Veiko, et mesiniku töö pole vaid mee võtmine tarust, vaid ka emamesilaste kasvatamine, märgistamine, tarude puhastamine ja transport sobivatesse korjepaikadesse ja veel palju muid tegevusi. Pidev mesilaste sumin oli üllatavalt rahulik – Veiko jutustas pikalt mida ta mesilasema valikul arvestama peab ning mis eelisteid on praegusel itaalia tõugu isenditel. Täitsa tõulooma kasvatamine kohe!

Mesinik Veiko näitab oma töökaid kasvandikke. Foto: Elo Raspel

Enne looduskeskusse tagasi minekut vaatasime Vaimasteveres turbavälja, et mõista kuidas toimub turba tootmine. Peatuse tegime ka Kärdes, kus mõisapargis kasvab III kaitsekategooriasse kuuluv tähk-rapuntsel. Taimed oli juba ära õitsenud, seega nägime vaid kuivanud õiskuid. Vaatasime üle ka Kärde rahumajakese, kus 1661. aastal sõlmiti Rootsi-Vene rahulepe.

Vaimastvere turbaväli ja Kärde rahumajake. Fotod: Anne-Ly Feršel

Esimese päeva õhtul peale õhtusööki läksime veel Männikjärve rappa, et uurida kas murakad on juba küpsed. Nii mõnelegi noorele oli see esimene kohtumine rabamurakatega. On ju rabamurakas taim, kelle viljad valmivad kesksuvel ning korjamiseks tuleb laudtee asemel ikka päris soopinnale kõndida. Enamus marju olid veel punased ehk toored, kuid leidsime ka mõned oranžid küpsed viljad. Männikjärve ääres saime ehedalt õõtsikul õõtsuda ning metsas ka mustikaid ja sinikaid maitsta.

Männikjärve rabas. Foto: Anne-Ly Feršel

NELJAPÄEVAL olime terve päeva looduses. Hommikupoolikul sõitsime Järvamaale, kaitseala allikate piirkonda. Lühikese bussisõidu järel kohtusime matkajuhtide Uku Pilve ja Marko Mittiga. Mööda metsarada liikusime teadaolevalt Eesti sügavaima, Sopa allika juurde, mille sügavuseks on 4,8 meetrit. Proovisime meiegi kajaloodiga allika sügavust mõõta, aga nii suurt sügavust kätte ei saanud.  Sopa allika nimetus ei tulene mitte sopast, pigem tähistab mingi paiga viimast otsa ehk soppi. Sopp võib olla ka allikalehter, lohukoht. Allika lähedal asus ka Sopa nimeline talu.
Sopa allika juurest õppisime kompassi ja kaardi abil Vilbaste ja Võlingi allikate juurde liikumist. See metsast läbi orienteerumine oli põnev väljakutse, mõned üle vee ja puude ronimised osutusid keerulisemaks, aga kokkuvõttes saime hakkama. Allikatevahelises metsas kasvas üllatavalt palju orhideesid ehk käpalisi. Kaunid kuldkingad ja pruunikad pesajuures olid juba ära õitsenud, aga kahelehised käokeeled ja mitmed sõrmkäpad täies õiteilus.

Metsas orienteerudes ületasime korduvalt ojasid. Foto: Anne-Ly Feršel

Matk jätkus Purskava allika juurde, kus valmistasime priimustel  lõuna. Edasi liikusime Kirikumäele, sealt läks matkapäev vesisemaks. Seda nii vihma kui kanuude tõttu. Kahe ja kolmekesi kanuudes liikudes saime Põltsamaa jõge ka vee pealt näha. Näiliselt lihtne kanuu juhtimine vajas harjutamist, nii et edasiliikumise tempo oli päris erinev. Seda enam saime osa vaikusest ja müstiliselt selgest jõevoolust ning põnevast koobasmaastikust, mis kaldaäärses metsas madala veega paljandus. Umbes 8 km aerutamist ja jõudsime Jõeküla silla juurde, kus kanuud uuesti välja tõmbasime. Sõidu alguses sadanud vihm oli järgi jäänud ja päike paistma hakanud. Mitmele kursusel  osalejatele oli see esimene kanuusõidu kogemus ja ükski paatkond ümber ei läinud, nagu alguses peljati. 
Õhtuks jagus veel energiat ja lusti lõkke tegemiseks ja osavusmängude mängimiseks, söögitoas pikkadeks ja sisukateks vestlusteks. Öörahu pidi noortele kohe mitu korda meelde tuletama.

Purskava allika juures ja kanuumatka lõpetamine Jõeküla silla juures. Fotod: Anne-Ly Feršel

REEDEL jätkus tutvumine selgrootute ja nende rolliga looduses. Hommikut alustasime vee-elustiku uurimisega Tooma Linajärves. Mõõtsime ka järve sügavust, vee läbipaistvust ja temperatuuri. Ujumissillal püüdsime väikestes gruppides kahvadega veeselgrootuid. Õppeklassis vaatlesime neid mikroskoopidega, määrasime liigid, panime need kirja. Lõpuks viisime loomakesed tagasi järve. Oma avastustele lisaks arutlesime vee-elustiku liigirikkuse tähtsusest looduse ja inimese vaatest.

Püütud veeloomade määramine. Foto: Elo Raspel

Seejärel naasime uuesti mesilaste teema juurde. Liisa Puusepp aitas meil ettekande abil mõista mesilaste ja teiste tolmeldajate rolli looduses (toiduvõrgustikes), mesilaste pidamisest linnas ja loodusmaastikes. Valmistasime ise õietolmuteradest preparaadid. Neid mikroskoobis vaadeldes avanes vormirikas mikromaailm. Veendusime, et igal taimeliigil on just talle iseloomuliku kuju ja sarvekeste- kidadega õietolmuterad. Neid meest, aga ka turbast ja järvemudast leides saame öelda, millised taimed lähikonnas kasvasid. Endla looduskeskuses on sajand tagasi töötanud palünoloogia ehk õietolmu uurimise teerajaja Eestis, Paul William Thompson.

Taimede õietolmuterad võivad olla väga erineva kujuga. Foto: Elo Raspel

Märkamatult olid kolm tegusat looduslaagri päeva läbi saanud. Lõpus koostasid noored ise küsimusi välja pakkudes teadmiste kontrolli.  Seejärel oli aeg teha kokkuvõtted, seada sihte edaspidiseks ja jagada tunnistusi. Et osalejate vanus oli 10- 17, oli ühiselt õppimist ja kogemuste jagamist omajagu. Kõige enam kiideti mesiniku tööga tutvumist, kanuumatka ja metsas orienteerumist.

Noore looduskaitsja kursust korraldas Keskkonnaamet. Kursust juhendasid Elo Raspel, Anne-Ly Feršel ja Reet Kristian keskkonnahariduse osakonnast.

Aitäh kõigile lektoritele! Ja muidugi oli meil hea meel teadmishimuliste noorte üle, keda oli rõõm õpetada.

Suvelaagri kokkuvõtva pildi- ja videokollaži koostas Mariia Smelska:  https://youtube.com/shorts/uFm4HVPRuhY?feature=shared