Tänavu täitub 100 aastat sellest, mil Soome päritolu geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö mainis esmakordselt nime Soomaa. Selleks puhuks anti geograaf Taavi Pae eestvedamisel uuesti välja raamat, mis koondab 1922. aastal ajakirja Loodus kolmes järjestikuses numbris ilmunud Johannes Gabriel Granö artiklit „Eesti maastikulised üksused.“ 

Et kirjeldada Soomaa nime saamislugu, tuleb alustada kaugemalt. Nimelt kutsuti noor Soome geograaf Granö Tartu ülikooli geograafiaprofessoriks ajal, mil Vabadussõda alles käis ning olukord Eestis ei olnud just teadustööd soosiv. Aga Granö tuli ning temast sai aastateks 1919–1923 eestikeelse Tartu ülikooli esimene geograafiaprofessor. Ta rajas ülikooli juurde geograafiakabineti ning käivitas kodu-uurimise. Arusaadavalt õppis noor professor ka kohaliku keele selgeks. Lisaks kutsus Granö kokku oskussõnade komisjoni, kelle poolt loodud terminoloogia võeti kasutusele nii teadustekstides kui ka kooliõpikutes. Granö eristas metsad, sood, rabad ja nimetas Lääne-Eesti maastikel levinud vormi puisniit – seega võime sel aastal ka selle sõna 100. sünnipäeva tähistada ning olla üllatunud, et selle tänapäeval tuntud termini on meie keelde andnud just soomlane.

Suure tõenäosusega ei käinud Granö mitte kunagi Soomaal. Ta oli käinud Tallinnas, liikunud veidi ringi Lõuna-Eestis, külastanud mitmeid kordi ka Vooremaa piirkonda. Viimast külastas Granö koos tudengitega, et juhendada kihelkondade kirjeldamist ning nii said toonased tudengid, kellest paljud kujunesid hiljem omakorda tuntud teadlasteks, ülesande kirjeldada erinevate Eesti kihelkondade maastikke. 

Eesti maastike kirjeldamise aluseks võttis Granö verstase kaardi, milles ühele sentimeetrile vastab 420 meetrit. Granö eristas maastikus neli elementi: vesi, taimkate, asustus ja reljeef. Nende põhjal asus ta Eesti erinevaid alasid liigestama. Granö mõistis, et mingid alad on suured üleminekualad ning kuskil on tuumalad. Taimkatte põhjal nimetas Granö piirkonna, mis ulatus Varbla rannikust Kõpuni, Pärnu suurrabade ja metsade valdkonnaks, asustuse põhjal nimetas Granö sama piirkonna aga Pärnu erakõuede, ahelkülade hõreda teestiku segavaldkonnaks. 

Granö asetas erinevate elementide kaardid üksteise peale ning selle põhjal, kui kõik neli piiri juhtusid olema enam-vähem üksteise peal, üldistas ta esimesed Eesti maastikurajoonid. Nii tekkis 24 maastikulist piirkonda, millele Granö ka nimed pani. 

1922. aastal avaldati ajakirjas "Loodus" Granö artikkel "Eesti maastikulised üksused", millest sai esimene teaduslik Eesti maastikukäsitlus. Just selles kirjatöös nimetab Granö praegu Soomaana tuntud piirkonda esimest korda säärase kohanimega. Selles kirjatükis sai oma nime Granölt ka Lahemaa, mis on tänaseks rahvuspargi staatuses. Samuti võttis Granö kasutusele Haanjamaa, Alutaguse, Põlvamaa, Vooremaa jt kohanimed. Siiski, mitmed Soome geograafi välja pakutud kohanimed kasutust ei leidnud. Näiteks Pandivere piirkonda nimetas  Granö Suurkülamaaks, Kõrvemaad aga Vahemaaks. 

Soomaa nime esmamainimise tähistamiseks toimus Soomaa rahvuspargi külastuskeskuses seminar, milles astusid ettekannetega üles geograafid Taavi Pae ja Andres Tõnisson ning bioloog Eerik Leibak. Bioloog Eerik Leibak osales omal ajal Soomaale kaitseala moodustamise töörühmas.

Ta meenutas, et aastatel 1991–1992 nimetati ala esialgu Vahe-Eesti looduskaitsealaks, seejärel Vahe-Eesti rahvuspargiks, kuni botaanik Hans Trass, kes oli palju kokku puutunud botaaniku ja taimegeograaf Teodor Lippmaa tööga, tuletas meelde Lippmaa poolt kasutatud kohanime Soomaa. Ja nii oligi kõigile selge, et see piirkond on oma õige nime saanud! 

Palju õnne, Soomaa!