Igal aastal 2. veebruaril tähistatakse rahvusvaheliselt märgalade päeva, et juhtida tähelepanu märgalade olulisele rollile meie looduses. Eesti on märgalade poolest silmatorkavalt rikas – eri tüüpi märgalad katavad meie riigi pindalast ligi kolmandiku. Nendeks on madalad mere- ja rannikualad, jõed ja järved, madalsood, siirdesood ja rabad ning üleujutatavad niidud ja märjad metsad.  Arvuliselt on 17 Eesti märgala, mis ühtlasi on ka kaitsealad, hõlmatud üleilmsesse märgalade kaitseks sõlmitud Ramsari kokkuleppesse. 

Märgalad aitavad hoida ja puhastada veevarusid, leevendada üleujutuste ja põuaperioodide mõju ja toetavad üldist heaolu. Oma liigirikkusega kihavad märgalad elust. Märgalade kuivendamine ja hävitamine vähendab elurikkust ja suurendab kasvuhoonegaaside lendumist, mis omakorda mõjutab kliimat. Me vajame toimivaid märgalasid, nende mitmekesisust ja nende poolt pakutavaid hüvesid!

Märgaladest on looduslikuna säilinud sood üheks Eesti vastutuskoosluseks. Euroopa kontekstis on suured rabad ja lubjarikkad madal- ja allikasood just need, mida meil leidub veel suhteliselt ohtralt, kuid mujal maailmas need peaaegu puuduvad ning väärivad seetõttu erilist tähelepanu ja kaitset. Samas on meie soodesse kahel viimasel sajandil tekitatud tugevad „armid“. Kuivenduskraavidega muudetud veerežiim on rikkunud turba juurdekasvu ja süsiniku sidumise,  veepuhastamise ja -varu hoidmise võimet, samuti on vähenenud ka soodele omaste liikide heaolu. Kuivendamisega rikutud soode taastamise vajadus on selge, vähemalt enamikele soohuvilistele ja loodusteadlastele.
 

Just varasema kuivendamise mõju tagasipööramiseks on viimasel aastakümnel tegeletud palju soode taastamise ehk tervendamisega. Kui soode taastamisest mõelda filmikeeles, sobiks see kujuteldava 1970ndatel alustatud dokumentaalfilmi „Võitlus soode eest“ teiseks osaks pealkirjaga „Kraavid kinni ja sood lagedamaks“. 

Soode taastamine on koostöö edulugu. Esmajärjekorras taastamist väärinud alad on valitud välja teadlaste, Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja RMK spetsialistide koostöös. Lisaks riigi spetsialistidele on planeeritu elluviimisse suure tööga panustanud mitmed looduskaitselised vabaühendused ja sajad vabatahtlikud. Vähem oluline pole olnud leida asjatundlikud kopajuhid ja raiete teostajad.   
Taastamistöödes lähtutakse „Kaitstavate soode tegevuskavas“  aastateks 2016-2023. Rahastus planeeritavateks tegevusteks on saadud Keskkonnainvesteeringute Keskuse, Ühtekuuluvusfondi jt välisvahenditest (nt LIFE projektidest) ning riigieelarvest ja RMK eelarvest. Keskkonnaministeeriumi esialgsel hinnangul kulub taastamistöödeks ca 12 miljonit eurot. 

Igal taastamisalal on koostatud eelnevalt avalikustatud projekt, arvestatakse ka naabrusesse jäävate maaomanike soovidega. Enamasti koosnevad rabades ja siirdesoodes taastamistööd kolmes tegevuses: sulgemisele määratud kraavid täidetakse turbaga, veetaseme hoidmiseks tehakse turbast, harvem puidust, paisud ning täielikult või osaliselt eemaldatakse puud. 

Kolmas tegevus on kõige enam pahameelt tekitanud, kuid kui eesmärgiks on lagesoo taastumine ning arvestades puude kaudu toimuvat vee aurustumist ja nende varjude turbasambla kasvu pärssivat mõju, peetakse ka raiet vajalikuks. Arvesse võetakse ka soopuistutes elavate liikide, näiteks metsise, vajadusi ning raied piirduvad vaid kraavi sulgemiseks vajalikega. Sageli jäetakse raiutud puud sohu koppade liikumisteede alla ning saavad tasapisi turba osaks.

Allikaliste soode taastamisel on tegevused rabade taastamisest mitmeti erinevad, kuid siingi on ootuspärane ja kiireim märk taastamistööde edukusest veetaseme tõus pinnases. Jälgitakse ka muid muutusi, näiteks tunnusliikide leidumist. 

Nimekiri soodest, kus praeguseks on taastamistöid tehtud, on pikk ja kirju. Sooelupaiku on  tervendatud Soomaa, Muraka,  Endla, Sookuninga, Luitemaa, Alam-Pedja, Agusalu ja Nigula rahvusvahelise tähtsusega märgaladel.  Soomaa rahvuspargis alustati tegevusega kõige varem, tervendatud on Kuresoo, Valgeraba, Kikerpera, Riisa ja Öördi sood. Taastamistööd organiseeris seal ja paljudel teistel turbaaladel RMK looduskaitseosakond. 

Eestimaa Looduse Fondi lõppeva LIFE-i projektiga tervendati Feodorisoo (Alutaguse RP), Laukasoo (Lahemaa RP), Tudusoo (Tudusoo LKA), Sirtsi (Sirtsi LKA), Ohepalu (Ohepalu LKA) ja Soosaare sood (Alam-Pedja LKA). Tallinna Ülikooli rahvusvahelise LIFE projekti taastamisala asub Läänemaa Suursoos, mis on Põhja-Euroopa suurim liigirikka madalsookoosluse tervendamise ettevõtmine. Eesti Loodushoiu Keskuse vedada oli Prästvike (Vormsi MKA), Viidumäe (Viidumäe LKA) ja Kiigumõisa (Kõrvemaa LKA) allikasoode tervendamine.  
See nimekiri ei ole ammendav, mõnel pool tööd alles käivad. Mitmel pool on alustatud ka veetaseme tõstmist ja turbasammalde külvi endistel turbakaevandusaladel, nö jääksoodes. 

Ehki soode taastamise puhul esimesed märgid seisundi paranemisest ilmnevad kiiresti (näiteks ala taasasustamine märgalaliikide poolt) näitavad naabermaades tehtud uuringud, et loodusliku sooga samaväärselt toimimiseks on taastamissaladel vaja oodata mitukümmend aastat. Seepärast on ühiskonnale palju odavam ja tõhusam hoida ja kaitsta veel säilinud märgalasid.

Huvi korral loe lisa:

Soode tegevuskava: https://envir.ee/elusloodus-looduskaitse/looduskaitse/elupaigatuupide-tegevuskavad

Soodest Loodusveebis: https://loodusveeb.ee/et/themes/okoloogiline-mitmekesisus/sood

Rahvusvahelisest märgalade kaitsest: https://ramsar.org/

ELF-i soode taastamise kajastus https://soo.elfond.ee/

Tallinna ülikooli projekti tutvustus https://life-peat-restore.eu/ee/

RMK looduskaitseblogi:  https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/loodusblogi?category=Looduskaitse